Dzingli lugu näitab, et põgenike vastuvõttu korraldades on mõistliku bürokraatia piiri lihtne ületada. Põgenike turvalisuse tagamiseks igasuguseid piire seades ei tohiks unustada, kui ohtlikust olukorrast nad on äsja pääsenud – sellega võrreldes on Eestis igal juhul väga turvaline olla. Suurim oht, mis neid siin praegu ähvardab, on tööd otsides ebaausate või pahatahtlike tööandjate otsa sattumine.

Oht ei ole see, kui põgenikke abistavad vabatahtlikud ja nende tuttavad püüavad mõnesid põgenike kiireid olmevajadusi – hügieenisidemete, koolivihikute jms hankimine – lahendada tsentraliseeritud käsuliinist mööda minnes. Vastupidi, selline rohujuuretasandil abi, mille jaoks ei pea kuskilt kaugelt ja kõrgelt luba küsima, teeb süsteemi kindlamaks.

Dzingli lugu näitab, et põgenike vastuvõttu korraldades on mõistliku bürokraatia piiri lihtne ületada.

Aga nakkusohutuse põhjendusel laste karvaste kaisuloomade ärakorjamine ja sünnipäevalapsele aitajatelt tordi andmise keelamine kõlab juba üpris ogaralt. Nõudmisi, millega sõja käest pääsenud inimestes stressi juurde tekitatakse, peaks meie edaspidise elu parema sujumise nimel targalt valima. Jäika liini võiks riiklik bürokraatia ajada näiteks põgenike üle Eesti laiali jaotamise ja ukraina laste eeskätt eesti koolidesse suunamise küsimuses, mitte pisi- või täiesti mõttetutes asjades.

Nagu tänasest lehest lugeda võite, on suurem osa põgenikke seni toodud või tulnud Tallinna, aga siinsed majutuskohad on peaaegu täis. Et põgenike mujale suunamist lihtsustada, on PPA-l hea plaan: teha vastuvõtupunkt Ikla piiripunkti. Tehke kiiresti, see vähendab Tallinna ülekoormamise ohtu ja on ka regionaalpoliitiliselt õige tee.

Jaga
Kommentaarid