Mängleva kergusega suudab Nesbø kirjutada oma lood märksa sisukamaks kui tavalised krimkanupud ning neid võib samavõrd nimetada ka äraspidise lõpuga psühholoogilisteks esseedeks, mis kirjeldavad kire, truudusemurdmise ja kiivuse surmavaid tagajärgi ning samas ka tapvat võimu, mis võib peituda igas inimeses.

Kui Nesbø väljus raamidest ja samaga ka legendaarsest Harri Hole sarjast – Eesti keeles ilmunuist oli see niiöelda duubelraamat „Veri lumel. Veel verd” – siis esmalt tekkis küsimus: miks? Sest Hole saagad on ju suurepärased ning mispärast vahetada võidukat hobust. Ent Nesbøle jäi Holest väheks, ta soovis laiendada oma loomingu, aga sellega ühes ka krimikirjanduse piire, mis on ka kenasti õnnestunud, kui pehmelt väljenduda. Samas ootaks ka uut Hole lugu, sest viimasest on möödas juba kolm aastat ning lugejad võivad muutuda närviliseks, kas üleüldse on sealt suunalt midagi tulemas.

Eks igal ole oma arvamus, aga head lühijutud kaunistavad krimikirjanikku ja näitavad tema meisterlikkust. Eks sa proovi haikuga öelda sama, mida poeemiga.

„London”. Kaks võõrast lendamas Londonisse ja rääkimas hinge tühjaks. Üks läheb surema, teine üritab teda päästa.

„Armukadeduse ekspert”. Kreeka, Kalymnose saar. Saksa turist kaob. Kas vend mõrvas ta? Selles peab selgusele jõudma Kreekast kohale saabunud politseinik, kellest on karmide isiklike kogemuste tõttu armukadeduse ekspert.

„Järjekord”. Kunagi ei tea, kust saatuse löök tabab seda, kes käitub vääritult.

„Prügi”. Ebastabiilse närvikavaga tüübid, kes ei suuda end kontrollida, on alati hädas, sest ka armastus võib tekitada pimeduse.

„Ülestunnistus”. Asjad on teinekord märksa lihtsamad, kui need paistavad. Aga selleks peab keegi avama suu.

„Odd”. Ka edukad kirjanikud vaevlevad mõnikord hingepiinade käes, soovides luua midagi võimast.

„Kõrvarõngas”. Kui taksojuht leiab tagaistmelt kõrvarõnga, siis on tal kõik selge. Või ei ole?