ARVUSTUS | Kättemaksukontori seiklused keskaegses Tallinnas

„Apteeker Melchior” on vaatemäng, millest psühholoogilist usutavust otsida oleks mõttetu. Ja tore on – vaheldusrikkus on suur voorus.

Populaarse kodumaise romaani alusel filmi teha on mingil määral piiratud, kuid kindel töö. Selge rada on ees, tegijatest oleneb, kui palju ja kus nad sellelt kõrvale astuvad. Sest kõrvale astuda paratamatult tuleb. Siiski tuleb arvestada, et film on märksa suurem illusioon kui selle aluseks olnud romaan „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”. Oma raamatus saab Indrek Hargla panna lugejat uskuma, et sellised lood võisid keskaegses Tallinnas tõepoolest juhtuda. Filmi vaataja teab, et kõik, mida ta näeb, on filmiplatsil omakorda „üle valetatud”. Süžee ja aja illusoorsusele lisandub visuaalne.

Tundub, et kõige raskem ja vastutusrikkam, aga ka kõige paremini õnnestunud töö oli „Melchiori” puhul näitlejate valik – uudne, kuid igapidi põhjendatud. Sest kui sa näed Eesti filmis Rain Tolki või Mirtel Pohlat, näed paratamatult ka trafaretti. Eriti sügava mulje jätsid mõlemad kesksed naistegelased: Maarja Johanna Mägi Keterlynina ja Henessi Schmidt Hedwigina. Neis on kummalisust, isikupära ja isegi keskaegset gootilikku esteetikat. Märten Metsaviir nimirollis mõjub neutraalselt, pigem sissepoole pööratud karakterina. Aga ei maksa unustada, et tal on samas rollis veel kaks filmi ees.