NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: Moskvasse! Moskvasse!

Kolm õde on ninapidi koos ja unistavad nagu ikka.

„Oo, mu jumal, kuidas tahaks Moskvasse!” ütleb üks.

„Jah, kui ainult sinna pääseks! Näha Moskvat – see on mu suurim soov!” õhkab teine.

„Oleks saatus meile ometi armuline!” nuuksatab teine. „Kuid vaevalt küll, et meie unelm kunagi täitub. Moskva on kaugel, Moskva on kõrgel ja papake ütleb, et seal pole midagi hingata.”

Vaevalt jõuab ta seda öelda, kui saabub ema, väga salapärane nägu peas.

„Tüdrukud, isal on teile üllatus!”

Ja sedamaid on kohal ka isa, suu naerul.

„Noh, mu kullakesed, mu maimukesed, mu hõbedased printsessid! Arvake ära, kuhu me täna läheme?”

„Moskvasse!” kiljatab noorim sõsar.

„Kuss, kuss, rumaluke!” vaigistavad teda vanemad õed. „Sinna nüüd küll mitte...”

Kõikjal hõljuvad ringi barankad, samovarid ja kolme karuga seinavaibad.

„Aga vastupidi! Just sinna lähemegi!” hüüab isa ja puhkeb lõbusalt naerma. „Otse Moskvasse! Ja kohe praegu!”

„Aga papa!” ahmivad õekesed õhku. „Sa ju ise ütlesid... et see on võimatu. Et meil ei jätku Moskvas õhku! Et me lämbume seal!”

„Nii oli, aga enam ei ole!” vastab isa ja pilgutab kavalalt silma. „Ukrainlased lasid Moskva põhja! Piraki! Nüüd on Moskva vee all ja iga Musta mere skumbria võib ohtu kartmata sinna ujuda. Noh, kas lähme?”

„Lähme!” kilkavad kolm noorukest skumbriat ja vehivad pöörases rõõmus oma sabadega.

Perekond asubki teele venelaste uppunud lipulaeva poole. See on suur kui mägi ja paistab juba kaugele.

„On ikka pirakas küll!” noogutab isa heakskiitvalt. „Ma olen ammu arvanud, et Musta merre kulub ära mõni kõrghoone.”

„Kas ujume sisse ka?” kädistavad õed.

„Muidugi! Vaatame kõik üle.”

Skumbriad ujuvad Moskva sisemusse. Kõikjal hõljuvad ringi barankad, samovarid ja kolme karuga seinavaibad.

„Vene kultuur,” ütleb skumbriate ema lugupidavalt.

Minnakse masinaruumi, kambüüsi ja ruhvi. Viimaks jõutakse kapteni kajutisse. Selle seinal ripub kuldses raamis foto.

„Kes see on?” küsivad õekesed.

„Vladimir Putin,” veerib isa foto alt. „Küllap kapteni abikaasa. On ilus preilna küll ja täitsa kala nägu. Kui ei teaks, et inimene, siis pakuks, et skumbria. Kenake! Vaata, kui ümmargune teine! Kohe näha, et paksult marja täis!”

„No ma ei tea,” liigutab ema solvunult uimi. „Minu meelest on liiga vulgaarselt värvitud.”

„Ei, ei!” vaidleb isa. „Üldse mitte. Mulle väga meeldib! Vinge eit!”

Foto ette koguneb teisigi isaseid skumbriad. Kõik vahivad Putini pilti, silmad imetlusest pungis.

„Lapsed, ujume edasi!” teatab ema vihaselt. „Las isa jääb siia, kui tahab – koos teiste omasugustega seda litsi vahtima.”

„Mis sa nüüd sedasi, kallike...” pomiseb isa, aga ei suuda ometi pilku fotolt lahti rebida. Ka teised isased skumbriad on otsekui nõiutud, jõllitavad portreed ja pomisevad:

„Lõhkemiseni marja täis... Kui kohtaks sellist meres, küll viskaks niiska!”

„Mitte Moskva, vaid lõbumaja!” sisiseb emaskumbria tigedalt ja ujub tütardega eemale.