30 aastat tagasi käisid Iiri rahvamuusikud Eestis KGB pilgu all. Nüüd tulevad nad taas
1988. aasta augustis sõitis Eestisse 22 Iiri rahvamuusikut. Kolm kuud hiljem tegi Eesti kirjanikest ja muusikutest koosnev delegatsioon vastukülaskäigu. Märgiliste kohtumiste tähistamiseks toimub tänavu alates 16. augustist kolmel õhtul Iiri ja Eesti rahvamuusikute ühistuur ÉIREESTI 1988–2018.
„Ilmselt sai asi tookord alguse ühes Iiri kõrtsis, kus kohtusid Kalle Tenno ja Tommy Fegan,” meenutab Krista Kaer (67) üht iidsemat moodust kultuuride vahel suhteid luua. 1988. aastal esindas iirlane Tommy Fegan ühelt poolt Corporation Northi, mille eesmärk oli kokku viia Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi inimesed, ning teisalt Centre for International Cooperationi, mis arendas rahvusvahelist koostööd. Kohtumise tulemusena tekkis omajagu hullumeelne mõte tuua iirlased Eestisse. Nõusse saadi Ulster TV, kes tegi reisist hiljem auhindu võitnud dokumentaalfilmi, ja Aeroflot, kes iirlased kohale lennutas.
„Kokku pandi Iiri parimad rahvamuusikud, kes augustis meie kõigi suureks jahmatuseks tõepoolest Eestisse saabusidki,” meenutab Kaer, kelle Jaak Johanson (58) kutsus seltskonnale tõlgiks. Selle eelloo eellooks mainib Jaak Johanson, et õigupoolest oli pinnas selliseks rahvaste sõpruse ürituseks juba loodud. „Olid Priit Pedajase lavastused, mis tõid Iirimaa ja Eesti ajaloolised paralleelid laiemasse teadvusse. Olid iiri muinasjutud Kaplinski tõlkes. Rääkimata Yeatsi ja Oscar Wilde’i tõlgetest,” loetleb Johanson. „Eks see laine läks lahti juba 1970-ndatest, kui Iirimaa kujunes justkui kõikide kodutute identiteedikriisis olevate kultuuriinimeste ühiskoduks ja sealt paiskus Iiri muusika laiemasse maailma.”
Johanson mäletab siiani keskkooliaegse sõbra kingitud plaati Iiri protestantide vabadusvõitluse lauludega. „Pidasin seda algul Ameerika kantrimuusikaks, siis aga tabasin äkki ära, et see on midagi hoopis muud. Seejärel tegime tohutult programme. Meie vend Mardiga laulsime, Krista rääkis iiri kirjandusest ja nende ajaloost,” meenutab Johanson. „Ja kui iirlased lõpuks Eestisse kohale tulid, siis tunduski see nagu haldjate väljakutsumine.”
Eestlasi ja iirlasi ühendas muu hulgas tohutu salvestatud folkloori pinnas. „Vanem iiri rahvamuusika on samasugune monotoonne jauramine nagu eesti rahvalaul, nii et sarnasusi on tegelikult palju,” muigab Kaer. Jaak Johanson ütleb, et 1988. aasta Eesti meenutas mõneti varajast new age’i, kus käisid eheduse ja metsikuse otsingud. „Inimesed janunesid midagi uut. Iirlastele joosti tormi, nad olid esimesed välismaalased, kes Eesti saartele esinema viidi,” meenutab Kaer. „Pärast seda külaskäiku jagunesid iirlased kaheks: ühed olid Eestis käinud ja teised veel mitte.”
Nädalasest külaskäigust hargnesid nii tema kui ka paljude teiste eestlaste jaoks mitu pikaajalist suhet, mille tulemused on siiani näha kirjanduses ja mujalgi. Eestisse toodud iiri kirjandusest ilmusid parimad palad eesti keeles. Muu hulgas tehti vastastikku külaskäike. Paar aastat hiljem käis Krista Kaer Iirimaal juba üksi. „Hommikukohvi jõime Brian Frieliga, ööbisime Jennifer Johnstoni juures, käisime John McGaherni juures külas ja Dublinis vaatasime ära ka Brian Frieli uusimate näidendite lavastused,” meenutab Kaer, kes eestlasena mõjus omakorda Iirimaal eksootilisena. Külaskäik möödus brittide ja IRA valvsa pilgu all. „Aga ega me ei osanud karta ka midagi, mis sest, et muu hulgas ilma viisata üle piiri käisin. Eks kohalikud ju teadsid, kust käima peab…”
Tuuri korraldajatele valmistas iirlaste külaskäik, täpsemalt see, kuidas seltskond igal õhtul lavale saada, parajat peavalu. Nii mõneski kohas jõid iirlased alles kohalikus sööklas õlut, kui rahvas juba ootas. „Nad küsisid: aga miks te panite algusajaks kell seitse? Kirjutanud, et kontsert algab õhtul! Aga rahvas ootas rõõmuga,” meenutab Johanson. Krista Kaer nendib, et ega iirlastel pole asjata ütlust: kui Jumal lõi aja, siis ta lõi selle nii, et küll on.
Magada keegi ilmselt suuremat ei jõudnudki? „Muidugi mitte!” hüüatab Kaer. „Julgeksin pakkuda, et ehk kümme tundi kogu selle aja peale kokku. Mäletan, et pärast iirlaste lahkumist kakerdasime Ott Sandrakuga mööda Tallinna vanalinna ja ta võttis veel väga hoolitsevalt mul viskipudeli käest… Eks me siis varisesime suurest kurnatusest pikali ja puhkasime veel tükk aega kõike seda välja,” naerab Kaer.
Nii iirlaste külaskäiku siia kui ka eestlaste vastukülaskäiku jälgisid teisedki silmapaarid. Igal hommikul tormas Krista Kaer Kungla hotelli, kus iirlased peatusid, ja iga kord seisis selle ees auto, mis kuhugi ei sõitnud, ent kus mehed sees istusid. „Täiesti kindlasti hoidis KGB nende igal sammul siin silma peal,” usub Kaer.
Eesti delegatsioon, mis koosnes muusikutest ja kirjanikest, sõitis läbi terve Iirimaa. Dublini kontserdiks ilmus muu hulgas kohale Toomas Hendrik Ilves. „Ta oli toona veel poeet ja meie grupis oli peale Jaan Kaplinski ja Paul-Eerik Rummo ka Doris Kareva, keda ta oli ka inglise keelde tõlkinud ja kelle pärast ta ilmselt Saksamaalt kohale tuligi,” meenutab Johanson. Eestis ringi reisivas pundis oli teiste seas Guinnesside pere järeltulija Garech Browne, kellele kuulus Claddagh Records, mis oli Iiri rahvamuusika suurde maailma paiskamise taga. „Eestist ostis ta täiskomplekti Mulgi rahvarõivaid ja eriti huvitas teda Hiiu kannel. Ta teadis, et Eesti oli viimane koht lääne rannikul, kus seda traditsiooniliselt mängiti, aga see oli ju varem kasutusel ka nii Iiri- kui ka Šotimaal, kus seda nimetati ka poognaga harfiks. Talle valmistati spetsiaalselt oma Hiiu kannel,” selgitab Johanson.
Vahepealse 30 aasta jooksul on eestlastel side säilinud muusikutest koosneva Mulliganide perekonnaga, kes tulevad nüüdki Eestisse. „Néillidh Mulligan on sisuliselt Séamus Ennise, legendaarse mütoloogilise torupillimängija põlve peal istunud ja mängima õppinud,” sõnab Johanson. See, et tema ja tema lapsed ühes teiste Iiri rahvamuusikutega 30 aastat pärast legendaarseid külaskäike taas Eestisse jõuavad, on Iiri suursaadiku Frank Floodi idee otsene tulemus. Flood oli tuttav ka toonastest külaskäikudest tehtud Ulster TV dokumentaaliga. „Istusime siis Jaanus Rohumaaga (EV100 korraldustoimkonna juht – toim) maha ja arutasime, kuidas neid iirlasi Eesti Vabariigile veel üks kord kinkida,” muheleb Johanson.
Toonase meeleolu kordumise illusiooni Jaak Johansonil ega Krista Kaeral pole. Ent see polegi eesmärk. „Arvestades, et Eestis toimub ühel nädalavahetusel 15 festivali, ei kujuta me ette, et kõik eestlased nüüd meeletult vaimustuvad, kui siia saabub Iiri torupillimängija. Aga kõik need 22 tüüpi, kes toona tulid, ja ka need inimesed, kes nüüd tulevad, ei ole mingi dekoratsioon, vaid autentsed rahvamuusikud,” ütleb Johanson. Ühes on ta kindel: „See muusika, mida nad mängivad, taastab igaviku momentaanselt.”
