Ära-tee-täna-revolutsiooni-päev
Majanduslik sabotaaž, mida sisaldab ähvardus oma võlad kellegi teise kaela jätta, on sisuliselt sama vägivaldne kui kalašnikov käes pantvangide võtmine Colombias või molotovi kokteilidega politseinike loopimine Kreekas. Keegi teine peab kannatama, et „revolutsionääril“ hea oleks.
Ennast pankrotti ajanud keskklass üritab praegu näidata end vaeste kannatajatena, sest kuigi pangad või riik on meile heaolu koju kätte toonud (võimaluse odavamalt haridust omandada, või kergemini kinnisvaraomanikuks saada), teeb võlalõks senise pillamise võimatuks. Hüpoteek ei ole ju lihtsa inimese mure, omand on keskklassi ideaal.
OWS on võtnud maha küll otsesed viited totalitaarsetele eeskujudele, ja seni hoidnud kinni vägivallatuse põhimõttest, kuid paraku igast loosungist kumab klassiviha. Ja „vägivallatu linnagerilja“ juba paraku on sama absurdne mõiste kui kaine roolijoodik. Ajutine, mitte kestev nähtus.
Minu kui ajakirjaniku jaoks on aga järjest tõsisem küsimus, kas ma ikka pean nende ideoloogilist äärmuslust propageerima, olgugi, et enamik mu kaaskodanikest on 50 aastat selle vaimus üles kasvatatud. Ja kui tänane hitlerlus ründab üksikute hulludega, siis uus bolševism murrab jälle massiga. OWS on vaid katse seda ereda reklaamikampaania taha peita.
Maailmarevolutsioon, mida OWS kuulutab, on selge laen Lev Trotskilt, linnasõja idealiseerimine on laenatud Mao Zedongilt. Kapitalismi asemele “inimlikumat ühiskonda” nõudes näevad nad loomulikult ette utoopilist eksperimenti, mainimata vaid sõna kommunism. Tavalised tänavaanarhistid ei pruugi isegi aru saada, mille tööriistaks nad on. Kreeka tänavamürglites on see naiivsuse ja äärmusluse sümbioos juba selgelt näha.
Ja tuletaks meelde, et trotskistlik bolševism ei ole selline uinunud vanameelsus, mida Venemaal Zjuganovi kompartei esindab. Varem või hiljem haarab selline äärmuslus automaadi järgi. Meenutaks kasvõi 1968. aasta proteste ja sellest sündinud Baader-Meinhofi jõuku või Punaseid Brigaade.
Karl Marx oli kahtlematult tark mees, kelle ideed 19. sajandil paljudele prohvetlikult mõjusid. Tänaseks on temast saanud aga fanaatilise usulahu prohvet, kelle sõnu üritatakse jõuga ellu viia, isegi nüüd, 21. sajandil, kui paljudes riikides ehitatakse heaoluühiskonda, millest Marxil veel aimugi ei olnud. Ja loomulikult kajab läbi nende usk, et „prohveti“ ideoloogia on ainuõige.
Röövkapitalismi eksisteerib, ennekõike just endises kommunismileeris, mille inimestele seda majandusvormi spetsiaalselt reklaamiti, aga lääneriikides on ammu otsitud kompromissi majandusliku eneseteostuse ja sotsiaalse julgeoleku vahel. Bolševism püüab endiselt neid tugisambaid üksteisele vastandada.
Küsimus on ainult, kas selle julgeoleku peaks kinni maksma riik või kodanik ise. Asi ei ole ju ühes protsendis ülirikastes, vaid liiga suureks aetud avalikus sektoris, mida me kõik maksumaksjatena üleval peame. Just see on võlakriisi sügavaim olemus.
