Durbani väljakutse – pelgalt poliitilised lubadused pole ühtki globaalset probleemi lahendanud
Ootused olid tagasihoidlikud. Aga pingsast olukorrast hoolimata koorus välja üksmeel. Esmakordselt olid maailma riigid nõus hoidma üleilmset soojenemist 2 kraadipügala piires.
See on märkimisväärne. Maailm ei ole just sageli üksmeelel. Meil on vaid käputäis reaalselt üleilmseid kokkuleppeid – ning ainult üks globaalne organisatsioon. Sel nädalal koguneb ÜRO järjekordsele kliimamuutuste konverentsi istungjärgule.
Kahjuks on paljud riigid hetkel üliraskes olukorras. Euroopa seisab silmitsi laiaulatusliku finantskriisiga. Ameerika Ühendriigid on hõivatud tööhõive ja majanduskasvu problemaatikaga. Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika on haaratud poliitiliste reformide küsimustega.
Eelmisel aastal oli konverentsi peamine eesmärk hoida konverentsi ennast raugemast: sest senikaua kuni toimuvad kõnelused, on ka valikuid. Kuid meie aeg on otsakorral. Nagu Rahvusvaheline Energiaagentuur nentis kuu algupoolel, on kliimamuutuse vastu kavandatud meetmete kohaldamise võimaluse akent võimalik nüüd mõõta vaid aastates, mitte enam aastakümnetes. Teadus ütleb meile, et me peame alandama globaalset kasvuhoonegaaside emissiooni 2020. aastaks või seisma silmitsi kohutavate tagajärgedega.
Cancuni konverentsil alustasime üleilmse struktuuri loomist, mille abil monitoorida emissioone ja toetada arengumaid kliimamuutuse vastaste meetmete kohaldamisel. Aga hoopiski sügavam küsimus jäi vastuseta: kuhu suunduvad rahvusvahelised kõnelused?
Kas me liigume õigusliku leppe suunas, mis kohustab neid, kes paiskavad õhku suures koguses kasvuhoonegaase, pidama kinni kehtestatud emissioonide ülemmäärast või on riigid vabatahtlikult valmis kohaldama vajalikke meetmeid?
Minu vastus on lihtne: globaalne lepe, mis seoks kõiki maailma suurema majandusega riike on absoluutselt hädavajalik. Ühendkuningriik pooldab kindlalt seaduslikult siduvat ÜRO-poolset lepingut.
Mitte ükski teine üleilmne probleem – olgu selleks võidurelvastumine või kaubanduslikud konfliktid – pole veel kunagi leidnud lahendust poliitiliste lubaduste jõul.
Arvestades asjaolusid ei toimu see üleöö. Durbanist ei saa meie “heurekat” aga me saame anda selge signaali püstitatud eesmärgi kohta.
Õppetund finantskriisist
On juba olemas üks siduv leping: Kyoto protokoll. 1997. aastal sõlmisid 37 peamist maailma majandust – s.h. Jaapan, Venemaa, Kanada, Austraalia ja EL – kokkuleppe piirata kasvuhoonegaaside emissioone. EL on juba ületanud omapoolselt Kyoto protokollis seatud eesmärgid.
Esmane Kyoto protokolli kokkuleppe periood lõpeb järgmisel aastal, ning Jaapan, Venemaa ning Kanada on välja öelnud, et nad ei ole nõus seda pikendama.
Kui ainult EL on nõus perioodi pikendama, ilma samaväärsete lubadusteta suurematelt kasvuhoonegaaside õhkupaiskajatelt, nagu USA või jõudsasti kasvavate majandustega riikide näol nagu Hiina, Brasiilia ja India, siis pole me saavutanud midagi märkimisväärset. EL, kelle kanda on vaid 12% maailma emissioonide koguhulgast, jääks üksinda üleilmsesse raamleppesse – ilma ülejäänud “maailmata”. See aga ei ole vastuvõetav.
On vaja, et maailma majandushiiglased panustaksid kõikehõlmavasse seaduslikku raamleppesse, ning jõuaksid läbirääkimistega lõpuni aastaks 2015. Seda soovib mitte ainult Ühendkuningriik, vaid seda toetab ka enamik arengumaid, eriti aga tundlikud väikesaared ning vähem arenenud riigid.
Seetõttu koos ülejäänud EL-ga on Ühendkuningriigid väljendanud oma selget seisukohta tugevast toetusest Kyoto protokolli pikendamisele. Aga ka teised riigid peavad end pühendama globaalsesse raamleppesse, mida vajab kogu maailm. Lõpptulemusena otsustab Durbani konverentsi saatuse mida teevad teised riigid.
Kyoto pakub raamlepet, mida vajame selleks, et hakkama saada destabiliseeruva kliimaga. Kui me oleme midagi õppinud finantskriisist, siis seda, et selgeid reegleid õigesti kohaldades võib ära hoida toksilise riskide kuhjumise. See konverents ei tohi olla Kyoto lõpp, vaid see peab tähistama meie uuendatud pühendumist eesmärgile.
Reeglid töötavad. Hiljutise uuringu tulemusena, millesse kaasati suured rahvusvahelised ettevõtted, leiti, et 83% ettevõtete juhte arvavad, et multilateraalne lepe on vajalik kliimamuutuste vastu võitlemiseks, kuid ainult 18% neist pidas tõenäoliseks kokkuleppe saavutamist. Ettevõtted tahavad kindlust, inimesed tahavad tegusid. Ainult poliitka on ajale jalgu jäänud.
Selge pühendumine uue kokkuleppe saavutamisele tagab selle kindluse. Kuid samuti vajame me viivitamatut tegutsemist. Lubadused, mis on hetkel laual, pole piisavad. Durbanis peame jõudma kontsensusele, me saame identifitseerida tegevuskava, mida saame koheselt ellu viia ning võtta samme, et seada ambitsioonikamad eesmärgid. Me saame samuti arendada süsteemi, mida kasutame selleks, et mõõta emissioone ja kinnitada nende piiranguid.
Peame tegema rohkem, et aidata arengumaid pika-aegse finantsabi näol ning sisse seadma Rohelise Fondi. Samuti peab jätkuma käimasolev töö emissioonide vähendamise alal, mis on tingitud metsade maharaiumisest.
Samuti peame ise näitama head eeskuju. Järgmisel aastal kavatseb Ühendkuningriik teha ettepaneku alandada EL kasvuhoonegaaside emissiooni 30% võrra 2020. aastaks, mis aitab meil globaalseid näitajaid vähendada.
See pole lihtne ülesanne. Kuid ma usun, et see on ainus võimalikest, mille abil võime oma eesmärgid saavutada. Milton Friedman ütles kord, et “meie põhiline eesmärk on hoida head ideed elus kuni selle ajani mil' poliitiliselt võimalikust saab poliitiliselt vältimatu”. See on hea kirjeldus sellest eesmärgist, mis meie ees seisab Durbanis.
