Eesti Päevalehe arhiivist: Pole võimalust, et Leibak kaugemale ei hüppa

Tänasest Eesti Päevalehest saab lugeda, kuidas kunagine Eesti kergejõustiku suurlootus Kaire Leibak, kelle sportlaskarjäärile tõmbas kriipsu peale ränk vigastus, on jõudnud ka taliolümpiale – küll mitte sportlase, vaid suusatajate massöörina. 13 aastat tagasi tegime toona 17-aastase üliandeka noorsportlasega intervjuu, kus Leibak lisaks sportlikele eesmärkidele avaldas ka, et kavatseb minna füsioteraapiat õppima. Pööning ei tohi tühi olla, ütles ka tema treener Kersti Viru. Need olid kuldsed sõnad, nagu nüüd Pyeongchangi talimängudel näeme.

Läinud suvel noorte tiitlivõistlustel suurt edu saavutanud kaugus- ja kolmikhüppaja Kaire Leibak ei taha vaatamata pakkumistele USA-st ja Tartu kesistele tingimustele kodulinnast lahkuda.

Euroopa noorte olümpiapäevadel nii kaugus- kui ka kolmikhüppes kulla võitnud ning Marokos juunioride maailmameistrivõistlustel kolmikhüppes hõbedale tulnud 17-aastane Leibak sattus kergejõustikutreeningutele suuresti juhuse tahtel.

„Treener Kersti Viru tütar käis minuga ühes klassis ja kutsus trenni,” selgitab Leibak. „Käisin seal alguses sisuliselt niisama, tulemused hakkasid tulema alles paar aastat tagasi.”

Viru lisab, et esimest korda paistis Kaire silma mullu detsembris koolispordiliidu võistlustel, kus ta 16-aastaselt kõrgushüppes 1.70 ületas. „Mäletan, et Spordilehes oli veel hästi kole pilt,” meenutab Viru muigelsui. Tänavu avanes talent täielikult.

USA treenerile öeldi ära

Rahvusvaheliste tiitlivõistluste kogemuseta Leibak ehmatas Eesti spordiavalikkust positiivselt, kui ta noorte olümpiapäevadel 6.40 kaugust hüppas ning poolteist nädalat hiljem juunioride MM-il kolmikhüppes isikliku rekordi 13.74-ni viis.

Leibaku arenguhüpped pole märkamatuks jäänud ka teisel pool ookeani. Aleksander Tammerti treener Dave Wollman tegi sel õppeaastal kooli lõpetavale Leibakule ettepaneku USA-sse treenima asuda. Viru sõnul loobuti pakkumisest, sest Kaire tahab Eestis hariduse ja jalad alla saada. „Arenemis- ja treenimisvõimalusi leiab igal pool,” kinnitab Leibak ise.

Tartu treeningvõimalustest rääkides on lood halvad. Põhiliselt harjutatakse ülikooli spordihoone ülerahvastatud hallis. Õnneks on noorel lootusel võimalik kasutada Valga uut spordihalli.

Leibak kinnitab, et Tartust ei tahaks ta mitte mingil juhul Tallinna lahkuda. Isegi paremate treeningtingimuste nimel mitte. „Mul on kõik head treenerid siin olemas.”

Noor sportlane ja ka treener Viru ei jaga arvamust, et tulemuste nimel võiksid tulevikulootused end täielikult spordile pühendada.

Järgmisel aastal soovib Leibak astuda Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonda füsioteraapiat õppima. Noor sportlane ja ka treener Viru ei jaga arvamust, et heade tulemuste saavutamise nimel võiksid tulevikulootused end täielikult spordile pühendada.

„Füsioteraapia on ju samuti spordiga seotud asi,” sõnab Leibak. „Tahan kindlasti edasi õppima minna, sest spordielu saab ikka kunagi läbi ka. Mis ma siis pärast seda tegema hakkaksin?!” Viru lisab, et tema arvates ei saa edukalt sportida, kui „pööning” päris tühi on.

Enne trenn, siis pidu

Enne tuleb Leibakul keskkooliga ühele poole saada. Ise ütleb ta, et Miina Härma gümnaasiumis on arusaajad õpetajad.

„Vahepeal on muidugi raskem, kui koolis töödeperiood on,” tõdeb Leibak. „Tulen trennist poole kaheksa paiku ja pean kohe õppima hakkama.” Noor kergejõustikulootus tunnistab, et hobideks tal suurt aega pole jäänud, kuid näiteks filme meeldib talle väga vaadata. „„Pianist” oli väga hea. Ja „Million Dollar Baby” oli suurepärane spordifilm,” mõtiskleb ta. „Aga näiteks pilli mängimine pole mind kunagi huvitanud.”

Pidude graafiku sätib 17-aastane kaugushüppaja treeningute ja võistluste järgi. „Treeneri kuuldes ei tohi pidudest rääkida,” itsitab Leibak. „Eks vahel ikka käin, kuid võistluse või tugeva treeningu tulekul ma peole ei kipu.”

Paljude Eesti spordihuviliste jaoks on väljend „noored ja lootustandvad” kujunenud musta huumori varjundiga sõnakõlksuks, sest tavaliselt kipuvad noores eas häid resultaate näidanud atleedid oma arengus pidama jääma või loobuvad sportlaskarjäärist sootuks.

Treener Viru kinnitab, et ta ei näe vähimatki põhjust, miks Kaire ei peaks järgmisel hooajal tulemusi parandama. „Juba tema 20-30 meetri jooksulõikude kiirus lendlähtest on palju paremaks läinud. Sellist võimalust, et Kaire ei arene, pole olemas!”

Areng jätkub

Leibak ise on samuti enesekindel. „Ei tahaks uskuda, et areng seisma jääb. Miks peakski – mul on selleks liiga targad treenerid .” Palju on Leibakut aidanud Tartu ülikooli kiirus- ja jõualade didaktika dotsent ja Kersti Viru abikaasa Mehis Viru.

„Kaire on jõudnud sellesse vanusepiiri, kus anne enam suurt rolli ei mängi,” väidab Kersti Viru. „Nüüd tuleb targalt treenida ja tööd teha. Arvan, et kolmikhüppes on Kairele 15 meetrit jõukohane, kuid kindlasti ei ole see järgmise või ülejärgmise aasta teema.” Maailmarekord 15.50 kuulub ukrainlanna Inessa Kravetsi nimele.

••Kaire Leibaku hüpperekordid paranesid treener Kersti Viru sõnul paljuski tänu hüppejala vahetamisele võistluste eel.

•• „Varem hüppas Kaire vasaku jala pealt, kuid see ei tabanud nii hästi rütmi,” ütles Viru. Leibak ise leiab, et heades tulemustes on suurem osa suurvõistlustelt saadud emotsioonides.„Hüppasin puhtalt emotsioonide pealt. Tunne, et kõik sulle kaasa elavad, oli lihtsalt nii võimas.”

•• Viru kiidab ka Leibaku enesekindlust. „Noorte olümpiapäevadel ütles Erki Nool mulle, et Kaire võtaks taganttuule puhul jooksu alustamise märki pool pöida tahapoole. Olin oma õpilases kindel ja ütlesin Noolele, et Kaire ise jagab seda väga hästi. Läks õnneks...”