Eestil oleks kasulik vaadata rohkem Jaapani poole
Mulle on mulje jäänud, et jaapani elukorraldus ja kultuur on muust maailmast sedavõrd erinev, et ilma Jaapani tausta täpsemalt teadmata või riigis kohapeal käimata ei olegi võimalik mingit adekvaatset pilti sealsest eluolust luua. Kas see vastab tõele? Mis on need põhjused, miks Jaapan meile nii eksootiline ja arusaamatugi võib tunduda?
Mulle tundub, et Jaapani nagu iga teisegi kultuuri puhul on võimalik see, et igal inimesel on oma nägemus sellest ja need erinevad Jaapani imidžid on kõik pädevad. Muidugi on alati abiks laiemad teadmised võõrast kultuurist ja see, millest me vähem teame, tundub meile veider ja isegi eksootiline. Tõsi, Jaapani puhul võib tõepoolest tõdeda, et sealne hierarhiline ühiskond seab inimese ette teistsugused valikud eneseväljenduseks kui mõni teine sootsium, kuid erinevalt näiteks Eestist on need ”kirjutamata reeglid” hästi paigas ja nende abil on selles kultuuris lihtne orienteeruda. Seetõttu ei ole minu jaoks Jaapani kultuuri iseloomustavateks märksõnadeks mitte ”müstiline” ja ”eksootiline”, vaid pigem ”huvitav” ja koguni ”intrigeeriv”. Pealegi on Jaapani kultuur suurepärane näide erinevate, nii Idast kui Läänest lähtunud kultuurifenomenide lõimumisest ja sellest tekkinud sünergiast, mis annabki kokku selle, mida meie nimetame Jaapani kultuuri omapäraks. Raamatutarkus on selle ära tundmiseks muidugi vajalik, kuid kohapeal saavad nii mõnedki nähtused selgema ja konkreetsema kuju. Hädasti oleks nii Jaapani kultuuri tutvustavate erinevate raamatute kui ka ilukirjanduse valikut suurendada selleks, et eesti inimesed saaksid parema ja adekvaatsema pildi neid huvitavast kultuurist. Mulle tundub, et see töö seisab meil veel suures osas ees.
Mida tähendab japanoloogide konverents Eestile? Missugused on meie kokkupuutepunktid, kas Eesti on juhuslikult sattunud selleks riigiks, kus nüüd peetakse seni suurim kokkutulek? Mida selle kokkusaamise raames arutatakse ja kuhu soovitakse välja jõuda?
Seekordne, järjekorras 13. üleeuroopaline japanoloogide konverents on tõepoolest osavõtjate arvu (700) poolest senistest suurim ning selle toimumine Tallinna Ülikoolis on muidugimõista meie kolleegide kummardus meile, kes me tegeleme igapäevaselt oma erialase uurimistööga ja kasvatame noori spetsialiste sellel alal. EAJS (European Association of Japanese Studies) ühendab erinevaid spetsialiste antropoloogidest ja kirjandusteadlastest popkultuuri uurijateni, keda seob ühine uurimisobjekt – Jaapan. Kolmeaastase intervalli järel toimuvad konverentsid on eelkõige kui üle maailma laiali paisatud perekonna kokkutulek, sest Assotsiatsiooni kuuluvad peale Euroopa japanoloogide ka Jaapanis ja mujal Aasias, aga ka Ameerikas ja Austraalias oma uurimistööd tegevad teadlased. See ei ole formaalsete istungitega koosolek, vaid kitsastesse erialastesse sektsioonidesse jagatud erialainimeste kohtumine, kes esitavad üksteisele põhiteese oma viimase aja uurimistöödest ja saavad sellele läbi elavate arutelude tagasisidet. Pealegi annab see teaduskonverents võimaluse oma teadlaseteed alustavatele noortele võimaluse tutvuda selle eriala tippudega ning läbi konverentsil sõlmitud kontaktide võivad sündida uued uurimisteemad ja -grupid. See konverents on alati toimunud sellistes ülikoolides, kus on aastakümnete pikkune Jaapani-uuringute traditsioon, sestap on selle sündmuse aset leidmine Tallinna Ülikoolis tunnustus meie 22 aastat tagasi loodud Jaapani kultuuri eriala elujõulisusele ning konkreetselt oma ülikooli varasematel konverentsidel esindanud Jaapani uurijatele ja õppejõududele. Seekordsest konverentsist osavõtjate suur hulk on aga kindlasti põhjustatud ühest küljest Tallinna selleaastasest Euroopa kultuuripealinna staatusest ning väikesest annusest eksootikast, mida pakub Eesti Euroopa Liidu piiriäärse riigina ja endise liiduvabariigina.
Mida võiks keskmine eestlane Jaapanist teada? Missugused on need jaapanist pärit väärtused, mida eestlane võiks omaks võtta?
Keskmine eestlane võiks muidugi hulga rohkem teada selle saareriigi kultuurist, mis on palju enamat kui vaid ajaloolised pühamud ja templid või noortekultuuri osaks saanud manga ja anime. Meil on käibel palju iganenud müüte Jaapani kohta, mis enam ammugi ei vasta tõele või pole seda kunagi teinud. Nii näiteks arvatakse, et jaapanlased ei näita kunagi oma tundeid välja, ent piisab vaid külastada klassikalise teatri kabuki või nō etendusi, kui su kõrvalistmel vaikselt pisarat poetavat kaaskülastajat nähes selgub, et jaapanlased on üllatavalt emotsionaalsed ja isegi sentimentaalsed. Lihtsalt see, mis nende meelt liigutab, on pisut erinev kui meil, aga see ei tähenda veel tundetust. Peale selle võib öelda, et Jaapan osutub lähemal tundma õppimisel suureks kontrastide maaks, kus tõesed võivad olla esmapilgul vastandlikuna näivad väited. Nii näiteks on jaapanlased ühteaegu oma orientatsioonilt kollektivistlikud, mis suure elanikkonna kontsentratsiooni tõttu on ehk isegi pragmaatiline vajadus, kuid samas hinnatakse kõrgelt igaühe individuaalset isikupära ja n-ö ”oma ruumi”, kus inimene on totaalselt vaba igasugustest piirangutest. Muidugi ei avane see külg jaapanlastest turistile, kes vaid korraks kalli külalisena Jaapanit väisab. Eesti ühiskonnal oleks Jaapanilt palju õppida, eelkõige seda, kuidas oma ego maha surudes kompromisse saavutada ja toimida üheskoos ühiselt seatud eesmärkide nimel. Sest see, mida jaapanlased nimetavad ”ühiskonna harmooniliseks toimimiseks”, on Jaapanis saavutatud teadlikult ja lausa kooliprogrammidesse sisse kirjutatud erinevate tegevuste kaudu, mis jätkuvad ka täiskavanu eas töökohtades sotsialiseerumise eesmärki kandvate kursuste ja väljasõitude kujul. Niisiis oleks Eeestile lausa kasulik vaadata rohkem Jaapani poole.
