Oli aasta 1990 ja Issanda tahtel varakevad, mil ma sattusin nautima imelist, vaid nõukogude inimesele antud pohmelusevaba hommikut parvlaeva Estonia pardal. Kui varavalges oma kajutist väljusin ning üle koridoris magava soomlase okseloigu kargasin, siis mõtlesin täiesti siiralt, milline rõõm on olla vaene. Ei pennigi valuutat. Sest ainult seetõttu sain ma hetk hiljem juba laevatekil ringutades karget hommikut ning aeglaselt mööda uimerdavaid skääre nautida. Siingi oli tajuda selget erinevust lääne inimese lodeva mammonakultuse ja nõukogude inimese ilma igasuguse mammonata moraalikultuse vahel. Seisin tekil ning olin just aktiivse hommikvõimlemisega algust teinud, kui minu kõrvale saabus põhjanaaber, kes mu kätekõverdused oma survestatud uriiniplädinaga katkestas. Olin hetkeks häiritud ning häiritud oli ka mu treeningurütm, aga siis vaatasin otse tõusvasse päikesesse ning mõistsin taas, kui ilus on tegelikult elu ja kui ilus on tegelikult Kare Kauks. Mõtisklusteks polnud aega, sest tekile oli astunud ka mu kajutikaaslane - kah justkui nõukogude inimene, aga ... samas ka mitte. Siinkohal nimetaksin teda lihtsalt Eesti Kuulsaks Poliitikuks ehk EKP-ks. Tol korral oli laevas üldse suur delegatsioon meie riigiisasid, eesotsas Edgar Savisaare ja Lennart Meriga ning ju siis mindi midagi sealt Rootsist tahtma. Vabadust või raha või püsse. Aga EKP-ga oli mul koguni au vitsutada koos muinasjutulises rootsi lauas ning juttugi jätkus kultuurist maavaradeni. Mäletan, et kui teemaks oli parasjagu varia, siis kurtsin tähtsale härrale häbenemata, et tegelikult on ikka kehvasti küll, kui kõht on juba täis, aga samas tahaks veel seda ja ka seda proovida, aga enam lihtsalt ei mahu. Samas jalad jälle tõrguvad lahkumast. Riigiisal oli hea nõu varrukast võtta. Ma ei mäleta enam detaile, aga idee oli selles, kuidas ühe piletiga mitu korda söögisaali pääseda. Et käid aga vahepeal rahulikult tualetis mõtteid mõlgutamas, ning siis tuled jälle tagasi nagu õige mees. Jah, juba siis teadsid need riigimehed, kuidas elama peab...
     Tasapisi see Stockholm saabuski. Läksin sinna linna sisseastumiskatsetele. Ülikooliks oli Högre Musikutbilding ehk siis sõna-sõnalt kõrgem muusikaväljaehitus, ning polnud mul seal muud orientiiri, kui et üks vanainimene pidi mulle sadamasse vastu tulema. Sümpaatne vanur oligi kohal ning edasi suundusime juba ühiselt tema hubasesse kesklinnakorterisse. Proua Helmi Männik oli nimelt Rootsis elanud juba ilmasõjast saati ja varsti istusingi siis viisakalt diivanil ning kuulasin jutte väliseestlaste elust ... kuni ühel hetkel taipas vanadaam isegi ning juhatas mind delikaatselt külmkapi juurde. Sealjuures teatas ta mulle mõistvalt, et lähemad paar tundi on tal linna peal tegemist ning mina tundku end nagu omas kodus. Proua polnud veel kingigi jalga saanud, kui hundinälg mu peadpidi külmikusse surus. Ja siis läks mul vist pilt eest. Olles harjunud meie poodide poolt pakutavate pesupulkade ja koeravorstiga, avanes mulle vaade absoluutselt kõigele, mida varasemas elus polnud osanud ettegi kujutada. Maad ja mered ja taevalaotus ... Maid esindasid uskumatu maitsega sink ja juust, meresid igasugused kalad - eelkõige punane ja magus heeringas -  ning taevalaotusi uhke kilepakendis kanapraad. Hammastega pakendit lahti kiskudes maitses see kilegi juba nii, et ... Ühesõnaga ma sõin end oimetuks. Ning eks seejärel oli iseenesestmõistetavalt kätte jõudnud ka Rumba aeg! Paraku siiski mu viimane Rumba sel Rootsi reisil, sest proua Männik ulatas mulle koju saabudes hellalt, aga kindlalt paki Marlborot. Hiljem, nähes mu mõnust uimaseid silmi, juba terve ploki. Ja kui tõele au anda, siis ega ma rohkem sest reisist tol kaugel 90-ndal aastal mäletagi. Minu jaoks oli reis oma eesmärgi täitnud juba siis, kui ma oma esimesele saiaviilule paksu kihi soolast võid sain määrida. Mis aga sellesse kooli puutub, siis - kuna Tallinna vastavates õppeasutustes oli ja on niivõrd kõva tase -, siis arusaadavalt polnud taolisesse preilidekooli sisse saamine mitte mingi eriline kunst. Teooriaeksamil küsiti selliseid asju, mida Tallinna Muusikakeskkoolis küsitakse ehk teises klassis - korra küsitakse ja rohkem enam ei küsita, sest kõik teavad vastust niikuinii. Ning kui nüüd rahulikult tagasi mõelda, siis ilmselt vast seesinane tase saigi üheks oluliseks põhjuseks, miks ma sellesse kooli pikemalt pidama ei jäänud ning miks mu nõukogude kodakondsust omav jalg juba õige varsti taas ENSV pinnale astus. Teine, ja mitte sugugi väiksem põhjus oli mõistagi see, et Kultuurkapitalilt saadud stipendiumi eest oleks ma lisaks laevapiletile veel heal juhul ka purgi kokakoolat saanud, ja sedagi vaid sooduspakkumise korral. Aga kui nüüd lõpetuseks naasta kogu selle rahatu elu juurde, siis minu meelest oli kõige huvitavam see, et polnud üldse piinlik. Polnud piinlik vanaproua külmukas puhas vuuk teha, polnud piinlik lasta vanaproual endale järjekordne plokk Marlborot tuua ega polnud ka piinlik, kui vanaproua kogu su ühistranspordi otsast lõpuni kinni maksis. See, et nõukogude inimesel raha polnud, oli kuidagi niivõrd loomulik nähtus, et teisiti ei saanudki olla. Rahatus oli nõukogude inimese kaubamärk. Ja mis nüüd konkreetselt Nõukogude Eestit puudutab, siis nõukogude eestlane oli väliseestlasele tol ajal nagu üks armas koerakutsikas, kes muudkui aga tuli, niisked silmad peas, ja sulle oma järjekordsest soovist teada andis. Söök, jook ja õue loomulikke vajadusi rahuldama. Seda õue viimist võib ju vabalt võrrelda ka sellega, kui sind mööda uhkeid kinosid, teatreid ja baare veetakse. Sina aga tellid ja teine muudkui maksab. Ühesuunaline liiklus nagu Raua tänaval. Ja samas, kui nüüd kristalselt aus olla, siis ega prouagi suuremat põdenud. Temal oli jällegi suur eksootika kohata ehedat - sitast, tatist ja jobtvajumatist tehtud nõukogude inimest, kes riigi halastamatu rusika läbi säärasesse loomaseisusesse tambitud oli. Ega siis selliseid iga päev näidata! Pärast ehk uhkustas veel naabritegi ees. Naabrid muidugi ei uskunud ... Kujutan ette, et kui keegi saadaks mulle ühel päeval mõne põhja-korealase kukile, siis kantseldaks teist hea meelega! Näitaks, et missugused uhked autod meil siin kõik on ja mis ilusad majad, ja seda ka, et vaat, see siin on üks hästi magus asi - meie kutsume seda jäätiseks. Ei, ära karda - jäätis on sõber, jäätis ei tee sulle midagi kurja jne jne. Ikka väga vahva oleks selline seiklus ja poleks ka patt selle kõige eest patakas raha välja käia. Seda enam, et ise sai kunagi täpselt samas seisus oldud ja elatud. Ei häbi ega au, ainult üks lõputu imestus ja imetlus ...

     Kokkuvõtteks olgu öeldud, et mu kiri ongi adresseeritud just tänasele Eestile, kes ilmselt ühes minuga noid vanu, aga kindlasti ka humoorikaid aegu meenutades hea kõhutäie naerda sai. Ja ehk ongi hea, et ma praegu just tolle vana ja ammuunustatud episoodi lagedale tõin, sest nuttu ja hala on meie 24-aastane Eesti juba niigi piisavalt kuulnud. Lisaks veel nurinat ja virinat, teotusi ja needmisi, ägamist ja oigamist ning mida kõike veel. Kuna ma ka ise pole sellest patust prii, siis ehk oli mu kirjast veidikenegi abi ühe pika ja jämeda sõjakirve mahamatmisel. Sest jah - läksin Eestiga tülli küll. Päris põhjalikult ning tol hetkel ka lootusetult. Kuid täna, olles elanud juba 5 aastat Eestist ca 4000 km kaugusel, näen ma kõike juba ammu hoopis teises valguses. Andeks ma ei palu, aga ära leppida tahaks küll. Ja huvitaval kombel tuleb tõdeda, et toonane 25-aasta tagune hüvastijätt oli mu hinges oluliselt lõplikum kui nüüdne, mil ma päriselt emigreerunud olen. Mida aasta edasi, seda kaunimana tunduvad mulle kõik Eesti sood ja rabad, põllud ja aasad. Ning kui arvestada fakti, et elan maailma ühe kaunima loodusega riigis - Islandil - siis on mu seisukohtade järk-järguline muutumine küllaltki kõnekas. Kuna protsess selles vallas on jätkuv ja pidurdamatu, pole sugugi välistatud, et oma järgmise kirja Eestile kirjutan ma juba Eestimaa pinnal viibides, ning seda enam mitte paberil, vaid omaenese südames.