ESSEEKONKURSS Teini Piibemaa: Eesti, minu viimane kiri Sulle ja kodustele
Mu kallis Eesti.
Ma polnud kindel, kas peaksin selle kirja kirjutama, kas peaksin Sulle midagi seletama. Õigupoolest, kas mul on üldse enam midagi öelda. Mu sõnad on kuivanud ja väsinud, varsti saab mu köhatusest pelgalt surnud sõnade tolmupilv.
Siiski, pean tõdema, me pole viimasel ajal teineteist toetanud. Möödarääkimised, kuidas sa oled muutnud, sest leidsid juhid, kelle sabas nagu mahaunustatud mängukann tolkneda. Kes ütlevad meile, et oled kõikvõimas Jumal, juhtides oma valduseid, kui tegelikult Sinu mõistmatut loodusekeelt väänatakse Sinu rahva ees, Sinu enda laste ees! Meil on tekkinud lahkarvamused sellest, kes Sa olid ja kes Sa oled täna. Ja kuigi kõik näevad, et Sina hoiad mind ja mina jäägitult jään sind armastama, siis ikka pean ma minema. Ma lähen ära, Eesti. Seekord ma lähen, tõesõna. Lihtsalt tea, ma astun väga vastumeelselt, kuid siiski edasi. Hüvasti.
Toetan end nõtkelt kulunud aknalaua najale ning leian veel viimast korda enda eest Sinu.
Lehvitan mänglevalt poisile, kes ei suuda öelda isamaa, kuna köögilaua taga on hommikust hilisõhtuni istumas ainult ema. Hüvasti tumeda krookusekarva patsiga tüdruk, kellel erinevalt emaga poisist, on mõlemad vanemad, kuid kumbagi pole köögilaua taga ootamas. Hüvasti Sulle, kelle pikk uhke rüht ja jumekus sulab võimsa kodumetsa tammetüvega ühte. Hüvasti mu looja, su pisaratest niisked huuled on painavalt mõrud. Sa arvad ikka, et ma teen nalja. Et olen müünud oma briljantse huumori ja korjanud räpaselt teepervelt logelevad laisad naljad. Et mängisin maha oma ratsionaalse mõtlemise. Hüvasti Sulle, kes sa ikka tarvitsesid öelda, et olen justkui teiselt müstiliselt planeedilt pärit. Nüüd seangi ma end teele, otsides kodu mitte seal, kus on maja, vaid seal, kus on süda. Salamisi ma juba tean- algus ongi minu finiš. Sellest hoolimata ma lihtsalt pean minema. Hüvasti, hüvasti.
Jään igatsema Su kollendavaid põlde, laiumas silmapiiri ääreni. Rohelisi kartulivarsi, vagude vahelt kaela sirutamas. Su sooja kobrutavat mulda, uhkeldavaid saia- ja rukkililli, just eriti neid saialilli. Koduaia lopsakaid pojengipõõsaid, mille all igal grillipäeva õhtul vana tuttav siil podisedes ringi nuuskis. Punun paksu palmikusse tugevaaroomilised piparmündilehed, et teel olles tunneksin end koduaia vägeva õunapuu otsas istuvat, piparmündiistikud tüve jalgel puhkamas.
Mul on juba nahksed pruunid saapad jalas, just need, mis igal aastaajal vähemalt ühel korral talda toetama lipsavad. Ostsin need igasuviselt linnapäevade laadalt, kus ükski väike pruntispõskne tirts ei eelistanud miniloomaaias poni seale või vöödilist puukorvi sees tukkuvat kutsikapoega täismõõdus kollaka villaga lambale. Ma peaaegu kuulen paljaste pruunide õlgade kõrbemist lõõmava päikese all. Mu mälestustes hõnguvad vorsti suitsune maik, suhkruvati, praeleiva ja värske lepapuidu lõhnad nii meelijoovastavalt, et peaaegu lõpetan saapapaelte sidumise. Aga ikka ma sõlme lahti ei tõmba. Kas sa siis ei mõista, pelgalt mälestusest mulle enam ei piisa. Ma pean edasi liikuma.
Pistan põske kolm maasikat, ühe väga väikese ja rohelise, et ei kaoks mälestus kuueaastase pettumapanevast suvest, kui maasikad ei suutnud ärgata ja tööjõud päike jäi alatasa pilverongi taha toppama. Teise keskmise ja parajalt mahlaka vilja, tunnustamaks neid hingeravivaid päevi, kus igal hommikul paljajalu peenrale joostes, ootas säbrulise lehe all küpsenud maasikas ja mõnikord ka seltsiline ämblik. Kolmas maasikas ei luba mul iial jätta lämbe öö ärkvelolekuid, kui taevas ei eristanud päeva hilistunnist ning maasikad peenarde vahel punastades lötsi vajusid.
Näen alati Su helkivat sinitaevast möödujate prilliklaasidel peegeldumas, valged vatitupsud laintes loksumas. Pistan põue tükikese hõõguvat koidukuma, mis kingib ärkavale lehevarrele särava hommikukastese palitu. Ja ei unusta ma iial Su selget ööd, kus seisin hingesugulasega maja ees, kaelad kuklasse paisatud, kõrguste tõllaratas üleval valvamas. Silmi sulgedes tunnen justkui enese koduläve tinakarva kõnnitee seljal jalutamas. Ja nõnda hetkeks, nähes ainult kodumaad, muutub mu samm kergemaks.
Viimast korda langen pehme rohu rüppe, kus kõrrekeeled tipivad mööda mu taldu ja kaela. Veel see üks kord külastavad mind uudishimulikud lepatriinud, arad koerliblikad ja musta kuuega põrnikad. Nende kõvad mundrid loobivad valguse käes sinakasroheliste joonte piruette. Linnud juhatavad siristades kiletiivuliste kiilidega sümfooniaorkestrit. Tihased teevad mu puhkava keha kohal ringe.
Kattes kõrvad, jääb kajama Su sügisese halli mere madal haigutus ja luikede nukker hüvastijätt. Hüvasti mu siredakaelsed sõbrad. Jätan hüvasti ka Su nelja lapsega. Lehvitan kütkestava päikese poole, veeretan viimast vestlust ta hõlma all higistavate tirtsude, ussikeste ja lehetäidega, tema melus tunglevate kirjude graatsiliste liblikatega. Heidan pika pilgu su kollakasoranžide metsahordide poole, ladvad esimesest jahedast tuuleiilist sambla rüppe kummardamas. Puhun viivuks villastelt käpikutelt paksud lumerästad. Kuulan, kuis külm valge vaip jalge all kui nurruv kass krudiseb.
Mind äratab melanhooliast esimene kange sulavee piisake. Räästad piserdavad talvel kogutud ängi, kui kevade roosa päike nende põski kuivaks pühib. Ja kui kõik sulab, siis mind siin enam ei ole. Ma olen juba teel, ma olen juba läinud. Ehk varsti jõuan tuttava finišini. Hüvasti mu esimene armastus. Hüvasti Eesti.
