Euroopa lugu: sõjast rahuni
Nendel hallidel sõjajärgsetel aastatel täitis paljude südameid lein ja meelekibedus. Euroopa Liidu asutajad unistasid äärmiselt julgelt ja eeldasid, et lõputust vägivalla ja kättemaksuiha nõiaringist on võimalik välja murda ning üles ehitada helgem tulevik.
Võimalik, et rahu oleks Euroopasse saabunud ka ilma Euroopa Liiduta. Võib-olla. Kuid selle kvaliteet ei oleks kunagi olnud see, mis praegu. Ma pean silmas kestvat rahu, mitte jäist relvarahu.
Praeguse rahu muudab eriliseks leppimine. See nõuab enamat kui andestamist ja unustamist või lihtsalt uue lehekülje keeramist. Adenauer ja De Gaulle Reimsi katedraalis: see on üks kujunditest, mis aitas kaasa sõjajärgse Euroopa tervendamisele. Minu mälusopis leidub teisigi pilte: Willy Brandt põlvitamas Varssavis. Gdanski sadamatöölised kogunemas meeleavaldusele. Mitterrand ja Kohl käsikäes. Rostropovitš mängimas Bachi langenud Berliini müüri ääres.
Sümboolsed žestid üksi aga rahu ei kindlusta. Siin tuleb mängu Euroopa Liidu nn salarelv: huvide sidumine nii tugevalt, et sõjapidamine muutub praktiliselt võimatuks. Teeme seda pidevate läbirääkimiste kaudu, kaasates üha enam teemasid ja riike.
Möönan, et mõned aspektid võivad tunduda kummalised: sisemaariikide ministrid pidamas tuliseid arutelusid kalakvootide üle või Skandinaaviast pärit europarlamendisaadikud vaidlemas oliiviõli hinna üle. Euroopa Liit valdab täiuslikult kompromisside tegemise kõrget kunsti. Puudub võidujoovastus ja kaotusekibedus – kõik riigid väljuvad läbirääkimistelt võitjatena.
See lahendus on vilja kandnud. Praegu on rahu enesestmõistetav. Sõda on muutunud mõeldamatuks. Mõeldamatu aga ei tähenda võimatut. Seepärast koguneti täna Oslosse. Euroopa peab täitma oma lubadust rahu säilitada. Kuid kodanike veenmiseks sellest lubadusest üksi ei piisa.
See on eriti selgeks saanud nüüd, kui meid on tabanud viimase kahe põlvkonna kõige hullem majanduskriis, mis on seadnud inimesed raskesse olukorda ja pannud meie liidu poliitilised sidemed proovile.
Kodumaade kodumaa
Kindlasti ei ole Euroopale mõeldes rahu esimene asi, mis turgatab pähe lapsevanemale, kes üritab ots-otsaga kokku tulla, koondatud töötajale või tudengile, kes kardab, et ükskõik kui väga ta ka ei üritaks, ei õnnestu tal pärast õpingute lõpetamist tööd leida…
Töötame kõvasti selle nimel, et ületada raskused ning taastada majanduskasv ja töökohad. Oleme veendunud, et saame hakkama.
Euroopa Liit ei tähenda ainult rahu rahvaste vahel. Poliitilise projektina on rahu „meeleseisund, heasoovlikkus, kindlustunne ja õiglus,“ nagu määratles rahu Spinoza.
Seda on kinnitanud terve rida ajaloosündmusi: Portugali, Hispaania ja Kreeka rahvas tähistamas demokraatlikku revolutsiooni ja vabadust. Veidi hiljem kordus sama Kesk- ja Ida-Euroopas ning Balti riikides.
Vabaduse ja demokraatia poole püüdlemine võimaldas maailmajao taas ühendada. Euroopa Liidust on saanud meie ühine kodu ehk „meie kodumaade kodumaa,“ nagu seda on väljendanud Vaclav Havel.
Euroopa Liidu asutajad mõistsid, et rahu tagamiseks 20. sajandil tuleb mõelda rahvusriigist kaugemale. Euroopa projekti ainulaadsus seisneb selles, et on suudetud ühendada demokraatlike riikide ja üldisi Euroopa huvisid edendavate riikideüleste institutsioonide legitiimsus.
Euroopa ühtsuse poole püüdlemine ei ole eesmärk iseeneses, vaid vahend suuremate eesmärkide saavutamiseks. See on püüdlus kosmopoliitse korra poole. Euroopa Liit on kogu maailmas paljudele inspiratsiooniallikaks vaatamata sellele, et tal on ka omad puudused. Oleme osa inimkonnast, olenemata rahvusest või maailmajaost.
Uhke on olla eurooplane
Euroopa Liidu tegevust maailmas mõjutavad suurel määral läbielatud traagilised kogemused: marurahvuslus, sõjad ja holokausti õudused. Meid kannustab soov vältida samade vigade kordumist.
Sellest lähtub meie mitmepoolne lähenemisviis ning see on meie ja rahvusvaheliste partnerite suhete aluseks. Oleme väljendanud oma suhtumist surmanuhtlusesse ja toetust rahvusvahelisele õigusele, võtnud juhtiva rolli võitluses kliimamuutuse vastu ning tegelenud toiduainetega kindlustatuse ja energiavarustuse kindlusega, samuti desarmeerimise ja tuumarelva leviku peatamisega.
Maailmajaona, mis on pidanud laastavaid sõdasid, aga ka üles ehitanud maailma ühe tugevama majanduse, on meil eriline vastutus miljonite abi vajavate inimeste ees. Rahvaste ühendusena, kes on võidelnud totalitaarse režiimi vastu, seisame alati nende kõrval, kes on alles rahu, õigluse, demokraatia ja inimväärikuse otsinguil. Mõtleme ka kõigi inimõiguste kaitsjate peale, kes seavad ohtu oma elu, kaitstes väärtusi, mida me kalliks peame. Nende häält ei vaigista ükski vanglamüür.
Naiste ja meeste vahelisel võrdsusel rajaneva liiduna kaitseme naiste õigusi kogu maailmas. Samuti on meie südames kindel koht ühiskonna kõige kaitsetumate liikmete – laste – põhiõiguste kaitsmisel.
Alfred Nobel tegutses selle nimel, et Euroopas valitseks rahu. Oma testamendi esialgses versioonis võrdsustas ta selle isegi rahvusvahelise rahuga. Viimase 60 aasta jooksul on Euroopa Liit tõestanud, et eri riikide rahvaste ühendamine on võimalik.
Euroopal, mis tõusis tuhast 1945. aastal ja mis ühendati taas 1989. aastal, on võime ajaga kaasas käia. Järgmised põlvkonnad peavad meie ühist ettevõtmist edasi viima. Loodame, et nad võtavad selle vastutuse uhkusega. Samuti soovin, et ka nemad võiksid ühel päeval sarnaselt meiega siin Oslos kinnitada: uhke on olla eurooplane.
See on lühendatud versioon kõnest, mille Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy ja Euroopa Komisjoni president José Manuel Durão Barroso pidasid möödunud pühapäeval Oslos Euroopa Liidu nimel Nobeli rahupreemiat vastu võttes.
