Frigiidne abielunaine on perele nuhtluseks
Eriti kui mees on naisest palju vanem ja peale vanusevahe muust enam ei mõtlegi.
Usun, et tekstina on „Aleksei Karenin” suurepärane. Tolstoi üldiselt religiooni ja eetikaga tarbetult küllastatud loomingus on „Anna Karenina” meeldivalt elegantne ja irooniline, vähegi adekvaatseks dramatiseeringuks aga liiga mahukas. Üksnes petetud abielumehe fookusesse seadmine annab süžeele dramaturgilise pinge ja lakoonilisuse, kontsentreerib tegevusliinid, kuid ei lõhu sisemist loogikat. Lavastuses muutub peategelane siiski liiga pühakutaoliseks, seega ka elutuks ja ebaveenvaks. (Anna: „Mine ära! Sa oled liiga hea!”, Betsy: „Jah, te olete imepärane mees”, Lydia: „Te olete Venemaa jaoks hindamatu inimene.”) Ehkki tema juhtmõte – kui sult on ära võetud kuub, lase võtta ka särk – tundub vägagi aktuaalne, iseloomustades hästi tänapäeva läänemaailma, kus pärast üht terrorirünnakut lastakse teha teine, kolmas jne, ilma et keegi üleliia ärrituks või solvuks.
Üks mu tuttav nooremapoolne naisprosaist ütles kord, et talle meeldivad veidikannatanud mehed. Üldse mitte kannatanud mehed olevat lapsikud, paljukannatanud aga tüütud ja kurnavad. Aleksei Karenin kuulub kindlalt viimasesse tüüpi, mistõttu talle võib küll kaasa tunda, kuid mitte teda armastada. Anna ei õpi kaotama, Aleksei õpib. Aga õpib liiga meisterlikult. Näidendi intriig, mis käsitleb ajalooliselt kauget ja kultuurilt võõrast keskkonda, puudutab mingil määral siiski ka tänapäeva. Eriti kui arvestada, et Kareninid kuuluvad ikkagi kõrgseltskonda, kelle mure oma prestiiži pärast on rõhutatult valuline ka tänapäeval. (Meenutame Annaga veidi sarnase saatusega Evelin Ilvest.)
Laps laval
Kontrastselt eristub Serjoža teistest tegelastest sellegi poolest, et ta on ainus, kellele terendab avar tulevik – ettenähtamatu, kuid põnev. Ülejäänud rollid on episoodilised. Ehkki Vronski puhul (Roland Laos) ongi just episoodilisusel põhimõtteline tähtsus.
Vastakaid tundeid tekitab ka esitamispaik. Ühest küljest on selle valik jõuline sotsiaalne akt. Tapa suurejooneline ehituslik dominant – mahajäetud raudteejaam – illustreerib eredalt linna kunagist majanduslikku edu ja praegust armetust. Samuti lugupidamatust oma ajaloo vastu, sest tänu jaamale Tapa üldse tekkis. Etenduste aeg on ka nii hästi sõiduplaaniga kooskõlas, et seda Tallinna kesklinnast vaatamas käia on lihtsam kui Nõmme turule sõita. Teisest küljest on interjöör siiski liiga armetu ega haaku näidendi atmosfääriga. Aleksei Karenin elas ja tegutses küll paljudes kohtades, kuid mitte mahajäetud raudteejaamades. Ja lõppude lõpuks: ega tema oma elu rongi all lõpetanud, „ainult” tema naine. Igatahes ei teki R.A.A.A.M-i samas hoones lavastatud „Titanicu orkestriga” võrreldavat lummavat sisu ja vormi harmooniat. (Pigem sobiks siia Toomas Kalli „Lihtne ja ilus”.)