Kaks aastat oma pereliikme hooldamist ning ravi- ja hoolekandeasutustega suhtlemist panid mind süsteemi nägema patsiendi ja hooldaja silmadega. Alati ei olnud see pilt kõige parem. Samas sain ka aru, et hästi palju saab rohujuuretasandil ära teha.
Milline oli teie kogemus?
Minu emal on dementsus. Olen tunnetanud, et tervishoius ja hoolekandes töötavate inimeste jaoks on kõik see rutiinne töö: kellegi invaliidiks jäämine, vigastumine, surm. Aga selle inimese ja tema pere jaoks on see isiklik tragöödia. Seal on küllaltki suur lõhe, miks üksteisest aru ei saada. Mina, kes ma olen ministeeriumis mõlema poolega kokku puutunud, suudan ennast sundida mõistma, et see on meedikute töö ja meie oleme üks sadadest patsientidest või hoolealustest. Loodan, et kui sellest rohkem rääkida, saaks neid vaatepunkte lähendada.
