Hannes Hanso: sõjaoht Korea poolsaarel kasvas märgatavalt
-Millised arengud lähiajal Põhja-Koreas aset leiavad?
Eks naaberriigid vaatavad seda olukorda praegu närviliselt. Seda tüüpi riigis kipub koos riigijuhiga stabiilsus kaduma. Põhja-Korea puhul siis see liim, mis kogu võimuvertiaali ehk kommunistlikku parteid ja sõjaväe struktuuri koos hoiab. Kui juht kaob, siis kipub kaduma ka ühendav jõud ehk stabiilsus ning algab võitlus erinevate huvigruppide vahel, kes tahaksid ise võimule saada.
Kui Kim Jong-il ise 1990ndate keskel võimule tuli, siis tal läks pärast oma eelkäija surma kolm aastat aega, et konsolideerida toetus, mis võimaldas lõpuks võimule tulla. Seda nimetati küll leinaperioodiks, kuid tegelikult asi oligi selles samas erinevate grupeeringute kulissidetagustes pingutustes võim endale võtta.
-Kuidas hinnata Kim Jong-il’i poja Kim Jon-un’i valitsejaks tõusmise šansse? Kas nüüd on oodata jälle sarnast „leinaperioodi” või hakkab süsteem hoopis mingeid sulamärke näitama?
Eks põhja-Korea süsteemis on ka reformide pooldajaid ja ka neid, kes üritavad praeguses süsteemis oma võimust kinni hoida.
Kas see noormees hakkab kalduma liberaliseerimise teele, mida võiks mõneti oodata, kui tema CV-d vaata? Ta on ikkagi Šveitsis koolis käinud, räägib võõrkeeli ja on väidetavalt maailma asjadega mõnevõrra rohkem tuttav, kui vanem Kim, kes oli ainult kolmes välisriigis käinud: Hiinas, Venemaal ja Indoneesias, kuhu ta läks laevaga. Ta ei lennanud kunagi ja suri ka ju rongis, mis oli tema praktiliselt ainukene mööda maailma liikumise vahend.
Noorem Kim on tihtilugu vanemaga kaasas olnud. Võiks Kim Jong-un’i poolt loota, et ta hakkaks mingeid reforme läbi viima ja mingil määral liberaliseerima, kuid see oleks kindlasti kirves paljude vanameelsete pea kohal. Kui neil on sellest rohkem kaotada, kui võita, siis nad kindlasti ei soosi seda.
-Kas vana Kimi surm suurendas märgatavalt sõjalise konflikti ohtu Korea poolsaarel?
Absoluutselt. Tegemist on ikkagi tuumariigiga, kus on vähemalt miljon meest mingisuguse relva all. Lõuna-Korea on juba praegu pannud reaktsioonina oma sõjaväe kõrgendatud lahinguvalmidusse. Kardetakse, et see ebastabiilsus, mis Kim Jong-il’i kadumisega kaasneb, võib viia selleni, et riik väljub kontrolli alt ja muutub agressiivseks.
Keegi naaberriikidest sellest ei ole huvitatud, eriti loomulikult Lõuna-Korea. Ka Hiina on aastakümneid muretsenud selle pärast, et kui Põhja-Korea režiim kokku kukub, siis võib oodata miljoneid põgenikke, kes majanduslikus krahhis olevast riigist lahkuda üritavad.
-Kas Lääneriigid peaksid edaspidi suhetes Pyongyangiga hoidma sama liini, mis seni?
Eks see riik on väga osavalt ju ka Läänega manipuleerinud. Aeg ajalt antakse mingeid lubadusi, seejärel viiakse läbi relvakatsetusi, teatakse, et neil on tuumapomm ja siis öeldakse, et ollakse valmis selle võimekuse likvideerimise osas läbi rääkima.
Viimasel ajal on olnud üsna tipp-tasemel kokkupuuteid Ühendriikide ja Põhja-Korea vahel nii või teisiti. Lääneriikidest on USA ainuke, kellel on seal midagi tõsist kaalul. Põhiliselt on seal piirkonnas olulised ikkagi regionaalsed mängurid Hiina, Jaapan, Lõuna-Korea, mõneti ka ehk Venemaa, kuid ma ei usu, et mingid Euroopa riigid suudaksid Põhja-Koreale ühes või teises suunas mingit mõju avaldada.
