Kiri kandis vihaselt ja paljulubavalt rasvast pealkirja „Ettekirjutus“ ja selle üldine sõnum oli see, et meil tuleb alates 16. oktoobrist 2007 minna üle ametlikule kirjakeelele, lõpetada sellega kaasnevalt lihtsustatud keele ning ülekantud tähendusega väljendite kasutamine.

Et asi veelgi puust ja punasemalt selge oleks, tõi inspektsioon ka konkreetsed viited, millele sarnaste pealkirjade kasutamine oleks eeltoodud kuupäevast seaduserikkumine. Nendeks olid näiteks spordirubriigi kommentaar pealkirjaga „Eesti sportlased jälle kahvatud“ või Ärilehes ilmunud tõlkelugu „Hirmu teretulnud naasmine maailma rahaturgudele“.

Ida-Virumaad ei tohtinud me seal makstava väikseima keskmise palga tõttu nimetada „punase laterna kohal“ asuvaks ja Kanal 2 tegemisi kirjeldades ei oleks me tohtinud kasutada väljendit, et see telekanal veel mõne aasta eest „hinge vaakus“.

Hõõrusin silmi, näpistasin end kõrvast ja kontrollisin kalendrist igaks juhuks aastanumbri üle – aga ei, ma ei lugenud „Meister ja Margaritat“, see kiri ei tulnud ka Glavlitilt ja aasta ei olnud 1979.

Ma siiski viivitasin ja ei tormanud kohe veebidisainerile andma ülesannet kujundada meie portaal ümber läbivalt punase pealkirjaga Riigi Teataja Online’iks.

Kas või sellepärast, et nähtavasti Brežnevi-aegse töömoraaliga kirja autor oli tollele ajale omaselt väänanud „kurjategija“ pihtide vahele võtmiseks kohe ettekirjutuse alguses seadust täpselt selliseks nagu vaja: lihtsalt ühe sõna teisega asendades.

Nii oligi keeleseaduse § 1 toodud sõnakolmik „keele ametlik kasutus“ saanud ettekirjutuses nagu muuseas „keele avalikuks kasutuseks“ ning Eesti Päevaleht Online oligi hoobilt saanud kohustuse asuda kasutama oma kirjutistes keelenorme, mis kehtivad ametlikule keelekasutusele.

Eesti vutikoondis ei tohiks enam meie artiklites kunagi mängida kahvatult, kuna nende näod olid ju tegelikult ponnistusest punased. Tegevuse lõpetamise äärel olev ettevõte ei vaagu hinge, kuna tal ju ei ole hinge – ainult keeleinspektsioon teab, kellel või millel on hing, ning nendega konsulteerimata seisab iga väljaande pea kohal 20 000-kroonise trahvi haamer.

Teatan täna ametlikult ja avalikult, et Eesti Päevaleht Online vilistab uue nimega Glavliti sellise sisuga ettekirjutustele. Pandagu meid või vangi või saadetagu Muhu saarele asumisele (halvad suhted idanaabriga ja Eesti Raudtee kehv majandusseis ei võimalda hetkel nähtavasti pikemaid reise).

Meil kehtib jätkuvalt põhiseadus, mis lubab kõigil vabalt levitada informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Ja me teeme seda vabalt valitud stiilis ja märgisüsteemis, ka kirillitsas.

Keeleseadus lubab eeltoodud põhiõigust piirata vaid juhul, kui on vaja kaitsta avalikku korda, tervishoidu jms. Kuni inspektsioon ei ole selgitanud, kuidas väljend „kahvatu sportlane“ rikub avalikku korda, jääb meie koondis selles kunagises kirjatükis jätkuvalt täpselt nii mängima.

Ajakirjanduse ülesanne ongi oma lugejatele arusaamatuid seadusi ja riigiasutuste pressiteateid lihtsasse keelde „tõlkida“ ning riik võiks sellise tegevuse eest tänulik olla, mitte aega ja energiat tsensuuri kehtestamisele kulutada.

Ma nõustun igati igaühega, nii meie kommentaatorite kui inspektsiooniga, kes heidavad meie online-väljaannetele ette kirjavigasid. Uudiste tootmise tempo on läinud sedavõrd kiireks, et pahatihti jäävad lugudesse sisse lihtsalt tobedad ja piinlikud apsakad.

Aga asuda lihtsustatud keelekasutuse kallale, see on absurd. Ma tahaks loota, et ettekirjutuse tegemise hetkel inspektsioonist eemal olnud kass on nüüd tagasi ja hiirtel on pidu igaveseks läbi.

Ja lõpetuseks jääb kummaliseks, miks võeti ette ainult üks väljaanne. Kas pole tõesti märgatud ühtegi „lihtsat“ pealkirja või komaviga mõnes teises väljaandes…

* Glavlit (Главное управление по охране государственных тайн в печати ГУОГТП (ГУОТ)) oli 1922. aastal asutatud nõukogude ametlik tsensuuri- ja riigisaladuse kaitse organ.