Hüvasti, tuumarelvad!
Hoolimata meie erinevatest arvamustest jagasime Reaganiga üht seisukohta – tsiviliseeritud riigid ei peaks looma niisuguseid barbaarseid relvi oma julgeoleku tagamiseks. Isegi kui me ei suutnud Reykjavikis oma üllamaid püüdlusi saavutada, oli tippkohtumine ühe mu endise kolleegi sõnade kohaselt „oluline pöördepunkt ohutuma ja turvalisema maailma loomisel.“
Nüüd näitavad järgnevad paar aastat seda, kas meie ühine lootus maailm tuumarelvadest vabastada kunagi üldse teoks saab.
Kriitikud hindavad maailma tuumarelvadest vabastamist parimal juhul ebareaalseks ja halvemal juhul riskantseks utoopiliseks unistuseks. Nad viitavad sellele, et külma sõja aegne „pikk rahu“ tõestab seda, et tuumarelvade olemasolu on ainus võimalus, kuidas suurt sõda puhkemast hoida.
Mina, kes ma olen olnud nende relvade eest vastutav, arvan täiesti teisiti. Tuumarelvastumine on alati olnud raske ja habras rahugarantii. Juhul kui USA ja Venemaa ei suuda täita desarmeerimiseplaani, jõuab ühel päeval kätte hetk, mil neid olemasolevaid relvi ilma igasuguse kahtluseta kasutatakse. Katastroof tuleb juba eos ära hoida.
Minuga samal arvamusel on George P. Shultz, William J. Perry, Henry A. Kissinger, Sam Nunn ja paljud teised, kes viis aastat tagasi juhtisid tähelepanu sellele, et tuumarelvade olemasolu muutub üha riskantsemaks mida enam on olemas riike, kellel on tuumarelv olemas. Üksnes tõsised sammud tuumarelvade hävitamise suunas võivad tagada riikide julgeoleku, tuumarelvade hoidmine sõda ennetava jõuna viib ainult nende vohamiseni ja kompromissideni relvastumisealase kontrolli üle.
Reykjavikis sündinud usaldus ja teineteisemõistmine on sillutanud teed kahele ajaloolisele leppele. 1987. aastal vastu võetud INF (Intermediate-Range Nuclear Forces, keskmaa-tuumajõud - toim) – lepe, millega hävitati paljukardetud kiirlaskeraketid, mis ähvardasid Euroopa rahu ja 1991. aastal vastu võetud START I (Strategic Arms Reduction Treaty, strateegilise relvastumise vähendamise leping - toim). Sellega kohustusid USA ja NSVL vähendama oma tuumaarsenali kümne aasta jooksul 80 protsendi võrra.
Lootus, et relvastumise üle kontrolli saavutamine ja tuumarelvade vähendamine hakkab tuhmuma, kuna puudub tuumarelvade desarmeerimise usutav tõuge. Reykjavikis õppisin ma kahe pika päeva jooksul seda, et desarmeerimisläbirääkimised võivad olla sama konstruktiivsed kuivõrd vaevanõudvad need on. Tuleb reastada kõik omavahel seotud huvid. Reagan ja mina saavutasime usalduse ja teineteisemõistmise, mis oli vajalik selleks, et tuumarelvastumise võidujooksu, mille üle me olime kontrolli kaotanud, hoogu maha võtta.
Retrospektiivis teadustas külma sõja lõpp globaalse võimu ja läbirääkimiste segasemat korraldust. Tuumajõud peaksid vastama 1986 .aasta leviku tõkestamise leppele ja jätkama „heas usus“ läbirääkimisi ja desarmeerimist. Tuumarelvade leviku piiramine nõuab osavaid ja kõlbelisi diplomaate, maailmas, kus rohkem riike kui eales varem püüdleb vahendite leidmise poole, et ehitada tuumapomm.
Vaid tõsine universaalne tuumadesarmeerimise programm võib pakkuda kindlust ja olla usaldusväärne. Tuleb jõuda globaalselt üksmeelele, et tuumarelvastumine on surnud doktriin. Me ei saa enam ei poliitiliselt ega majanduslikult lubada endale praeguse süsteemi diskrimineeriva tooni jätkumist, tuleb unustada maailmapilt, kus valitsevad need, kellel ON ja üle jäävad need, kellel POLE.
Reykjavikis sai tõestatud see, et julgus saab kuhjaga tasutud. Tingimused olid 1986. aastal desarmeerimiskokkuleppele jõudmiseks kõike muud kui soodsad. Enne seda kui ma sain NSVL juhiks 1985. aastal, olid külma sõja käigus meie riikidevahelised suhted põhja käinud. Reagan ja mina olime siiski suutelised üles leidma konstruktiivse õhustiku, kohtuma silmast-silma ja ulatama teineteisele terekäe.
Tuumapomm orjalaeva kõrvale muuseumisse
See, mis tänapäeval tundub puudu olevat, on riikide liidrite julgus ja visioon, mis võimaldaks rajada usalduse, mis on vajalik selleks, et globaalse maailmapildi keskmesse tagasi tuua tuumadesarmeerimise teema. Majanduslikud piirangud ja Tšernobõli katastroof aitasid meil tegudeni jõuda. Mille poolest on majanduskriis ja Fukushima Daiichi tuumajaama katastroof erinevad? Kas need mitte ei peaks samasugust reaktsiooni tekitama?
Esimeseks sammuks oleks see, et USA peaks lõpuks ometi ratifitseerima 1996. aasta Üleüldise testide peatamise leppe (CTBT - Comprehensive Test Ban Treaty). President Barack Obama toetab seda lepet kui moodust, mille abil saab tuumasõda ära hoida ja relvastumise jätkumist tõkestada. Obamal on aeg USA senatit veenda, et CTBT tuleb kinnitada ja jõustada.
See sunniks hiljutisi tuumarelvadest huvitatud riike – Hiinat, Egiptust, Indoneesiat, Iraani, Iisraeli, Põhja-Koread ja Pakistani – samuti CTBT-ga liitumise üle järele mõtlema. See tooks meid lähemale ülemaailmsele tuumarelvade katsetuste lõpetamisele ükskõik missuguses keskkonnas – atmosfääris, vee all, maa all ja kosmoses.
Teiseks vajalikuks sammiks on see, et USA ja Venemaa järgiksid uut START lepet ja alustaksid relvade vähendamise programmi elluviimist, eriti reservrelvade ja taktikaliste relvade vähendamist, mille hoidmisel ei ole mingit eesmärki, mis on puhtalt vaid ressurssi neelavad ja julgeolekut ohustavad. See samm peab olema seotud raketikaitse piiramisega, oli ju see põhimõte Reykjaviki tippkohtumisel eriliselt päevakorras.
Lõhkeainete materjalide piiramise leping (FMCT), mille suhtes on Genfis rahvusvahelised läbirääkimised pikka aega veninud ja edukas teine Tuumajulgeoleku tippkohtumine järgmisel aastal Sŏulis aitaksid ohtlike tuumamaterjalide käitlemist turvalisemaks muuta. Muidugi on vaja ka seda, et 2002. aastal vastu võetud Globaalne Partnerluslepe saaks uuendatud ja laiendatud. See lepe pühendub kõikide massihävitusrelvade – tuumarelvade, bioloogiliste ja keemiarelvade elimineerimisele.
Meie maailm on liiga militariseeritud. Tänases majanduslikus kliimas on tuumarelvadest saanud põhjatu auk, mis aina neelab raha. Juhul kui mõõnaperiood majanduses jätkub, ja nii see paistab minevat, peaksid USA, Venemaa ja teised tuumariigid hetkeolukorrast lähtudes korraldama mitmepoolsed relvade vähendamised läbi uute või olemasolevate kanalite, näiteks USA Desarmeerimiskonverentsi abil. Need vähendamised neelaksid vähem raha ja pakuksid suuremat turvalisust.
Kuid traditsiooniliste militaarsete jõudude struktuurile tuleb samuti tähelepanu pöörata. Ajal, mil me asume oma CFE (Konventsionaalsed Euroopa Väed – Conventional Forces in Europe) kokkulepet edasi arendama, peaksime tõsiselt kaaluma militaarsete eelarvete taaka ja vägede vähendamist kaaluma ülemaailmselt.
USA president John F. Kennedy ütles kord, et „iga mees, naine ja laps elab Damoklese tuumamõõga all, mis ripub peene niidi otsas, mis võib iga hetk rebeneda“. Rohkem kui 50 aastat on inimkond selle saatuslikku tiksumist jälginud, samal ajal kui riigimehed on arutlenud selle üle, kuidas viledakskulunud niiti kokku lappida. Reykjaviki eeskuju peaks meile meelde tuletama, et leevendavatest meetoditest ei piisa. Meie 25 aasta tagused püüdlusi saab täideviiduks lugeda alles siis kui tuumapomm jõuab ajaloohämarustesse jäänud metsikuste muuseumis orjapidajate laevade kõrvale koos I maailmasõja sinepigaasiga.
Inglise keelest tõlkinud Margit Adorf
©Project Syndicate, 2011
