Iisraeli ja Palestiina juhtide uus põlvkond toodab ainult vanu ideid
Sama nentis Briti peaminister Tony Blair oma 13. novembri kõnes, milles ta nimetas Iraagi halvenevat olukorda kommenteerides Iisraeli-Palestiina konflikti lahendamist kõigi kestva rahu ehitamiseks tehtavate jõupingutuste tuumaks.
Praegu on Palestiinas vaid veidi parem olukord kui Iraagis. Okupeeritud alad ei ole kaugel kodusõjast ning president Mahmud Abbasi 16. detsembril tehtud üleskutse korraldada ennetähtaegsed valimised on põhjustanud vaid uut vägivalda. Hamas ning osa Palestiina elanikkonda keelduvad kategooriliselt sellist lahendust aktsepteerimast. Olukord on katastroofiline ja rahuvõimalus paistab parimal juhul olevat kaugel.
Kui poliitiliselt areenilt lahkusid elupõlised vastased Ariel Sharon ja Yassir Arafat, kes tundsid ja vihkasid teineteist põhjalikult, võis loota, et juhtide uus põlvkond toob kaasa suurema avatuse ja võimaldab rahuprotsessi jätkata. Nii ei läinud. Tegelikult on olukord halvenenud.
Kriis süveneb
Ühelt poolt ei ole Ehud Olmert ja Kadima oluliselt muutnud Sharoni ja Likudi valitud poliitikat ning Iisraeli praegune taktika näib seisnevat venitamises. Teiselt poolt pole Fatah’ juht Abbas, keda Iisrael on toetanud kui enda ja radikaalsemate palestiinlaste vaheliste läbirääkimiste võimalikku vahendajat, pikkade kuude jooksul tehtud pingutustest hoolimata kummalgi poolel midagi saavutanud. Tema tegevusel polnud mõju juba enne Hamasi võitu jaanuarikuistel valimistel ning sellest ajast saadik on ta olnud Palestiina poliitilisel maastikul sama isoleeritud kui Palestiina elanikkond tervikuna rahvusvahelisel areenil.
Liibanonis jätkuv kriis, eriti suvine sõda Iisraeli ja Hizbollah’ vahel ning pildid süütute tsiviilisikute surmast on toonud päevavalgele elanike ja valitsuste vahelise lõhe kõikjal araabia maailmas ja ka väljaspool seda. Ühegi konfliktipoole laiem avalikkus ei mõista oma poliitiliste juhtide vaikimist ning pinge kasvab.
Samal ajal jätkub Gazas riikliku terrori ja üksikisikute eksituste tõttu perekondade, naiste ja laste tapmine. Rahuprotsess on katkenud ja igasugune edasiliikumine peatunud ning lämbuv Palestiina on lähedal sisemisele plahvatusele.
Mida me ka poleks kummagi konfliktipoole uue põlvkonna juhtidest lootnud, on need lootused nüüdseks purunenud. On selge, et endiste lahenduste kordamine jätab ka tulemuse endiseks. Seetõttu on aeg hinnata olukorda kriitiliselt mitte üksnes Palestiina, Iisraeli või isegi laiemalt Lähis-Ida vaatevinklist, vaid pigem üleilmses kontekstis, milles seda näeb lõpuks ometi ka Tony Blair.
Kui kunagi on võib-olla olnud aeg, mil Iisraeli ja Palestiina vaheline patiseis oli vaid kahe rahva või kahe valitsuse probleem, siis nüüdseks on see aeg ammu möödas.
Me seisame silmitsi ülemaailmse konfliktiga, mis sisaldab võimaliku “tsivilisatsioonide kokkupõrke” algelemente. See konflikt väljendub vähendatud kujul Palestiinas, kus Iisrael esindab levinud arusaama kohaselt läänt tervikuna – juudi ja kristlikku kultuuri, progressi ja demokraatiat –, samal ajal kui palestiinlased kehastavad ida – mõistet, mis ei hõlma üksnes islami traditsioone, vaid ka ajalugu täis autokraatlikke ja sageli sügavalt korrumpeerunud režiime.
Selle konflikti sümboolset ulatust võib mitte märgata, kuid tegeliku lahenduse leidmine pole võimalik enne, kui kogu probleemi käsitletakse nimetatud võtmes. See maailmanägemise kokkupõrge põhjustab kaugeleulatuvaid tagajärgi ning kõik, mida me praegu selles piirkonnas toimumas näeme, ennustab tulevikuks rahu asemel uusi konflikte ja sõdu.
USA toetus enesetapjalik
Kuna panused on sedavõrd kõrged, tuleb lõpetada petlike lootuste hellitamine. Sõltumata sellest, kas Iisraeli juhid on Kadimast, Likudist, vasakpoolsetest või religioossetest parteidest ning kas Palestiinat juhib Fatah või Hamas, ei ole nende kahe poole vaheline rahu võimalik, kuni nad jäetakse ilma vahendajateta vastamisi. Uute põlvkondadega ilmuvad uued juhid, ent mitte uut juhtimisstiili ega uusi ideid. Ajalugu on liiga vastuolusid täis ning jõud on liiga ebavõrdsed.
Seetõttu tuleks kasuks, kui USA teadvustaks enda poolt viimastel aastatel avaldatud negatiivset mõju ning mõistaks lõpuks, et tema ühepoolne, praktiliselt pime toetus kõigile järjestikustele Iisraeli valitsustele on olnud enesetapjalik poliitika, mis teeb pikaajalises ja isegi lühemas perspektiivis selge karuteene kõigile piirkonnas asuvatele osapooltele ja eriti Iisraelile endale.
Ühendriikide valitsus ei mõistnud Iraagis valitsevat olukorda ning jääb sügavate väär-
arusaamade juurde, hinnates Iisraeli-Palestiina konflikti. Bushi administratsiooni kuuluvaid poliitikakujundajaid näib pimestavat lojaalsus Iisraelile ning Ühendriikide usaldusväärsus langeb vääramatult kogu maailma muslimikogukondades – kui sellel ongi veel kuhugi langeda. Iraagi kogemus on juba näidanud, et sõjalise jõu kasutamise võimalustel on piirid
Et Bushi administratsioon jääb võimule veel kaheks aastaks, võib mingit lootust konflikti ohjeldamisel seostada pigem Euroopaga. Euroopa suurem teadlikkus ja laialt levinud nördimus Iraagi kokkuvarisemise, Liibanonis toimunud veresauna ja okupeeritud alade olukorra halvenemise pärast avaldab vältimatut mõju Euroopa valitsuste poliitikale.
Arvestades Iraagi uurimisrühma aruannet, milles Iraanis ja Süürias nähakse Iraagi probleemi lahendamise võimalikke osalisi, ning Ühendriikide valimisi, millel hääletati maha Washingtoni Iraagi-poliitika, on olukord praegu paindlikum kui on mõnda aega olnud.
Lootus Euroopa juhtidel
Euroopa juhid on positsioonide muutumist kindlasti märganud. Nüüd peaksid nad kiiresti arutelusse sekkuma ning pakkuma välja mõne uue lähenemise, mis oleks tõhusam ennastpetvast pühendumusest toetada mõõdukaid poliitikuid piirkonnas, kus mõõdukatel ei ole reaalset võimu ja nad ei toetu eriti millelegi muule kui sellele, et nende üldiselt ebapopulaarseid seisukohti toetab Euroopa.
Lähis-Itta ei saabu lahendust ilma rahvusvahelise üldsuse tõhusama, pideva ja tasakaalustatud tegevuseta. Läbirääkimistel otseselt osalevad uued riigijuhid ning kulisside taga tegutsevad araabia maad ei saa rahuprotsessi oluliselt edasi viia, kuna kõik järeleandmised, mida kumbki juht nõustuks tegema, lükkavad radikaalsemalt meelestatud valijad kindlasti tagasi.
Ainuke lootus on hakata taas järgima rahvusvahelisi kokkuleppeid ja ÜRO resolutsioone, vabastades okupeeritud alad Iisraeli kohalolust ning lõpetades Läänekaldale seadusvastase ja rahvusvaheliste organisatsioonide poolt hukka mõistetud müüri ehitamine. Palestiinlased peavad omalt poolt lõpetama kõik rünnakud Iisraeli linnade ja tsiviilisikute vastu.
Tulemusi on võimalik saavutada üksnes juhul, kui rahvusvahelise üldsuse ettepanekutes peegeldub tasakaalukas ja mõistuspärane lähenemine.
Vastasel korral mõjutab igasugune sekkumine asja soovitule vastupidises suunas. Isegi maailma vaikimine toimib rahu vastu, kuna see jätab mulje, et Iisraelile antakse vabad käed. Kõik vastupanuliikumised Fatah’st ja Hamasist Hizbollah’ni ning isegi al-Qaida äärmuslik retoorika koguvad jõudu ning toetust tühikus, mis on tekkinud tänu rahvusvahelise osaluse puudumisele tegelikus rahuprotsessis.
Tariq Ramadan on raamatute “Muslimid läänes ja islami tulevik” ning peagi ilmuva “Prohvetite jalajälgedes: õppetunnid Muhamedi elust” autor. Ta on sündinud Genfis ning töötab praegu õppejõuna Inglismaa Oxfordi ülikoolis.
Tõlkinud Kaarel Kressa
