Iraak – nimetagem kodusõda kodusõjaks
Šiiidid usuvad, et Mahdi, 12. ja viimane imaam, kadus 878. aastal pühamualusesse koopasse ning tuleb tagasi, et juhatada sisse rahu ja õigluse ajastu. Šiiitidele tähendas Saddam Husseini kukutamine ning triumf Iraagi 2005. aasta parlamendivalimistel nende kui tagakiusatud enamuse kauaoodatud õigluse jaluleseadmist.
Sunniitidest fundamentalistid, kes hävitasid Askariya pühamu, andsid märku, et nad ei tunnusta Iraagi uut võimu.
Samal pärastlõunal tulid kurdide ühe juhi Massoud Barzani Bagdadi peakorterisse, kus ma külalisena viibisin, kokku Iraagi liidrid. Hoolimata uhketest sõnadest, mis kutsusid üles rahvuslikule ühtsusele, said nad aru, et tulemas on kodusõda. Ja nad teadsid, et ei suuda seda peatada.
Bush ei tunnista tõde
Siiski, kui uskuda president George W. Bushi ja talle alluvaid ametnikke, ei käi Iraagis kodusõda. Valitsuskabineti soovimatus tõele näkku vaadata on peapõhjus, miks Ühendriigid ei ole suutnud välja töötada strateegiat Iraagis praegu valitseva katastroofi leevendamiseks.
22. veebruaril alanud vägivallalaine on nüüdseks saavutanud rabava taseme. Iga päev tapavad püssimehed, autopommid ja surmasalgad keskmiselt 100 kuni 200 sunniiti ja šiiiti. Iraagi pealinn, kus sunniidid ja šiiidid kunagi kurdide, kristlaste ja mandalaste oluliselt väiksemate rühmadega süsteemitult segunesid, on nüüd jagunenud peamiselt šiiitide idapooleks ja sunniitide läänepooleks.
Kurdid ja mittemuslimitest vähemused otsivad järjest sagedamini varjupaika Põhja-Iraagis asuvas ja suhteliselt turvalises Kurdistanis või lahkuvad riigist päriselt. Miljonite mahajääjate elu iseloomustavad ahistus ja hirm.
Bagdadi šiiitide enamusega idaosas tagab julgeolekut ning seda, mida seal nimetatakse õiguseks ja korraks, Mahdi armee – šiiidi relvarühmitus, mis on seotud radikaalse vaimuliku Moqtada al-Sadriga. Sunniitide enamusega lääneosas on paljud linnaosad al-Qaida, selle jäljendajate ja baathistide kontrolli all.
Iraagi riiklikud institutsioonid on saanud üldiseks naljanumbriks. Paljukiidetud rahvusliku ühtsuse valitsus, mida juhib peaminister Nouri al-Maliki, on pidevalt kokkuvarisemise äärel ning võimetu üheski olulises poliitilises küsimuses kokku leppima. Valitsuse sunniitidest liikmed ähvardavad pidevalt lahkuda.
Iraagi armee on suuremalt jaolt jagunenud homogeenseteks šiiidi, sunniidi ja kurdi pataljonideks ning sõjaväeüksused keelduvad seadusliku tsiviiljuhtkonna käske täitmast, kui need lähevad vastuollu rahvus- või usuliidrite soovidega. Ei ole üllatav, et ametlikku politseid ja armeed usaldavad vähesed iraaklased.
Kui sunniidi mässulised tapsid Bagdadist kagus asuvas segaelanikkonnaga Baquba linnas šiiite, ei palunud kohalikud šiiidi kogukonnajuhid abi Iraagi armeelt ega läheduses paiknevatelt ameeriklastelt. Selle asemel pöördusid nad Bagdadisse Mahdi armee poole, mis seepeale tappis Baqubas kümneid sunniite – kellest enamikul polnud šiiitidevastaste rünnakutega vähimatki pistmist – ja ajas ülejäänud linnast välja. Mõistagi olid šiiidi kogukonnajuhid täpselt seda soovinudki.
Bushi valitsuskabineti liikmed on pikka aega väitnud, et Iraagist tulevat märksa paremaid uudiseid kui need, mida meedia kajastab, sest Iraagi 18 maakonnast 14 olevat turvalised. Kindral George Casey, USA Iraagi-vägede ülemjuhataja, on koguni väitnud, et riigis ei käivat kodusõda, kuna enamikul selle territooriumist valitsevat rahu ning 80–90% vägivallast leidvat aset Bagdadist kõigest 30 miili raadiuses. Casey kriteeriumide järgi ei olnud kodusõjaga tegemist ka Ameerika kodusõja puhul.
Politsei ja armee erapoolikud
Parimal juhul on Iraagi maakondadest turvalised üheksa ning kolm neist asub Kurdistanis, mis on põhiseaduse kohaselt ja ka tegelikult ülejäänud Iraagist sõltumatu. Ülejäänud kuus turvalist maakonda asub šiiitidega asustatud lõunaosas ning ka neid juhitakse Bagdadist sõltumatult – šiiitide relvarühmitused tagavad seal Iraani-stiilis islamiseaduse järgimise ilma ainsagi viiteta vabadustele, mida Iraagi põhiseadus justkui peaks tagama.
Rahvusliku ühtsuse valitsuse ja riikliku julgeoleku institutsioonide ülesehitamisele suunatud strateegia kodusõja tingimustes ei toimi. Lisaks sellele, et rahvusliku ühtsuse valitsus on sügavalt lõhenenud, ta ka ei valitse midagi, kõige vähem veel Bagdadit. Politsei ja sõjavägi ei ole avaliku julgeoleku neutraalsed tagajad, vaid kodusõja vaenupooled.
Endise USA riigisekretäri James Bakeri ja demokraadist endise kongresmeni Lee Hamiltoni juhitud kaheparteiline Iraagi uurimisrühm soovitab tõmmata enamiku USA lahinguüksusi 2008. aastaks järk-järgult Iraagist välja, jättes ülejäänud väed tegelema Iraagi armee ja politsei koolitamise ja toetamisega. Eelduseks paistab olevat, et politsei ja armee on või võivad olla avaliku julgeoleku neutraalsed tagajad. Tegelikult on nad sunniidid või sˇiiidid ning kodusõja vaenupooled. Täiendav koolitus õpetab nad lihtsalt tõhusamalt tapma.
Väljapääs Iraagi jagamises
Uurimisrühm soovitab ka läbirääkimisi Iraani ja Süüriaga. Et Bushi kabinetil pole Iraani tuumaambitsioonidega tegelemiseks ega araabia maade ning Iisraeli vahel rahu edendamiseks alternatiive, oleks Iraani ja Süüriaga rääkimine mõistlik.
Praeguses staadiumis ei saa aga kumbki riik Iraagi kriisi lahendamiseks suurt midagi teha, isegi kui emb-kumb neist peaks seda soovima. Iraagi kodusõda on isetoituv protsess ning kui suhetes Süüria ja Iraaniga ei saabu Iraagiga mitteseotud teemadel suuremat läbimurret, ei ole kummalgi riigil mingit motiivi aidata Ühendriikidel Iraagi segadusest välja rabelda.
Iraagi kodusõja tunnistamine muudab Ühendriikide valikud selgemaks. Ühendriigid võivad proovida ühendada riiki, mis pole kunagi riigina toiminud ja mille olemasolu suur osa selle elanikkonda ei soovi, või möönda asjaolu, et riik on lagunenud, ning töötada Iraagi kurdi, šiiidi ja sunniidi piirkondade jaoks välja eraldi kokkulepped.
Esimene valik nõuaks, et Ühendriigid tegutseksid rahuvalvajatena Iraagi sunniitide ja šiiitide vahel. Selline missioon nõuaks palju rohkem vägesid, kestaks aastaid ning nõuaks loendamatul hulgal uusi ohvreid. Teine valik annaks Ühendriikidele väljapääsu.
Jagatud Iraak koosneks riigi põhjaosas asuvast Kurdistanist, üheksa lõunapoolse maakonna alusel moodustatud šiiitide piirkonnast ning sunniitide piirkonnast, kuhu kuuluksid ka kolm ülestõusu keskmes asuvat provintsi: Anbar, Nineveh ja Salahaddin.
Kui šiiidi piirkonna piirid vastaksid seda moodustava maakonna omadele, siis Kurdistani ja araablastest sunniitide alade vaheline piir on vaidlusalune. Iraagi põhiseadus näeb 2007. aasta lõpus ette referendumi, määramaks kindlaks piirid ja selgitamaks välja, kas naftarikkast Kirkuki maakonnast saab Kurdistani osa või jääb see araablaste Iraaki.
Bagdadist peaks saama kogu riigile ainus pealinnapiirkond, kuid võib tekkida vajadus ka see piirkond poliitiliselt jagada, et peegeldada selle faktilist jagunemist sunniitide lääneosa ja šiiitide idaosa vahel.
Mitte eriti kauges tulevikus saab Kurdistanist peaaegu kindlasti iseseisev riik, ent nii šiiitidest kui ka sunniitidest iraaklased tunnustavad Iraagi rahvuslust. See jätab alles võimaluse, et kaks rühma jäävad ühe riigi raames lõdvalt seotuks.
Sunniitidest araablased on Iraagi rahvastest ainsana lagunemise vastu – ühtesid ajendab nostalgia aegade järele, mil nad veel riiki juhtisid, teisi aga vastuseis kõigile muutustele, mis Saddam Husseini kukutamisest saadik on aset leidnud. Ent olukorras, kus Kurdistan juba eksisteerib ja Iraagi parlament on võtnud vastu šiiidi piirkonna rajamist lubava seaduse, on sunniitidel valida: kas moodustada oma piirkond või jääda Kurdistani ja šiiitide lõunaalade vahelisse vaakumisse.
Tegelikult võivad sunniidid Iraagi osadeks jagamisest palju võita. Sunniitide ülestõus on ajendatud vaenust ameeriklaste ja šiiitide domineeritava keskvalitsuse vastu. Omaenda piirkonnas võiks sunniitidel olla sõjavägi, mis hoolitseks nende endi julgeoleku eest.
Sunniidid kardavad, et nad jäetakse ilma põhjas ja lõunas asuvatest naftaressurssidest. Ent jagunemise lihtsustamiseks on kurdid ja šiiidid juba nõustunud tagama sunniitidele proportsionaalse osa Iraagi naftatuludest. Lisaks pole laialdastel sunniitide aladel naftauuringuid veel tehtud.
Iraagi araabia maadest naabrid muretsevad, et Iraagi lagunemine võib luua pretsedendi nende endi riikide jaoks, ent nad võivad jõuda järeldusele, et Iraani mõju all olev sˇiiitide lõunapiirkond on parem kui Iraani ülemvõim kogu Iraagis.
Türgi, mis on koduks 14 miljonile kurdile, muretseb, et iseseisev Kurdistan võib õhutada Türgis eraldumismeeleolusid. Siiski on Ankara valitsus reageerinud pragmaatiliselt, arendades Kurdistaniga majanduslikke ja poliitilisi sidemeid. Nagu Türgi, oleks ka Kurdistan ilmalik, ilma araablastest elanikkonnata riik ning sõbralik lääne ja demokraatia suhtes. Iseseisev Kurdistan oleks kasulik puhverala Türgi ja Iraani mõju all oleva Iraagi vahel.
Praegune Iraagi kodusõda hävitab riiki, mille lõid kõrvalseisjad ja mis on kogu oma 80-aastase ajaloo jooksul toonud suuremale osale elanikest kannatusi. Jagunemist tuleks eelistada seetõttu, et see oleks Iraagi lahendus Iraagi probleemile.
See tee on äärmiselt vaevarikas, ent pole mingit põhjust arvata, et Iraagi lagunemise formaalne vormistamine saaks muuta midagi halvemaks. Õnnekombel võiks see isegi aidata vägivalda leevendada.
Peter W. Galbraith on raamatu “Iraagi lõpp: kuidas USA ebapädevus põhjustas lõputa sõja” (Simon & Schuster, 2006) autor ning endine USA Horvaatia-suursaadik. 1980. aastate lõpus aitas ta paljastada Saddam Husseini kurdidevastaseid kuritegusid. Šiiitide ja kurdide 1991. aasta ülestõusu ajal viibis ta Iraagis.
Tõlkinud Kaarel Kressa
