Ivan Lavrentjev: Vene rahvuse rõhutamine meedias ja mujal
Seda tõestab ka kevadel ilmunud Praxise ja Tartu Ülikooli koostöös valminud Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring, mille autorid nendivad, et meil on kujunenud välja uut tüüpi elanikerühm, keda nimetatakse uuringus eestikeelseks kriitiliseks – keelt valdab, aga kodanikuidentiteet on nullipõhine.
Tavainimeste seas on kombeks siduda Eestis elavaid venekeelseid inimesi Nõukogude Liidu okupatsiooniga. Ma pean eelkõige silmas kõnekeeles kasutatavat väljendit „vene aeg“.
Esiteks, 20-aastastel noortel ei ole mingit pistmist sellega, mis toimus aastakümneid tagasi. Teiseks, enne teist maailmasõda moodustasid Eesti elanikkonnast venelased ligi 10 protsenti, olles ühiskonda suurepäraselt integreerunud. Ma olen nõus sellega, et umbkeelsed inimesed kutsuvad esile pahameelt tihtipeale ise – õigustades esivanemate 70 aasta taguseid tegusid.
Tegelikult aga ei ole nendes tegudes süüdi meie vana- ja vanaisad, vaid kaks ajaloo suurimat mõrvarit – seltsimees Stalin ja genosse Hitler. Nende valusate sündmuste kontekstis ei ole rahvuse rõhutamine õigustatud. Seega, Vene aeg kestis Eesti aladel aastail 1710–1918 ning 1944-1991 oli Nõukogude aeg.
Mitmed uuringud toovad välja, et Eesti ajakirjandus rõhutab liialt (arvatava) seadusrikkuja kuuluvust mõnesse vähemusgruppi. On mõistetav, kui tegemist on tagaotsitava isikuga ning erinevate omaduste, sh rahvuse või eeldatava emakeele rõhutamine on põhjendatud, kuna see toimub uurimise huvides.
Arusaamatuks jääb aga see, mis vahet on poevargust sooritanud 24-aastase Pjotri ja Peetri vahel – vargus on niikuinii vargus ja kuritegija on juba kinni peetud. Samas aga peetakse iseenesestmõistetavaks mitte-eestlastest Eesti sportlaste saavutusi – Novosjolov või Iljuštšenko võistlevad edukalt – ja ongi tublid. Ei ole vahet, mis perekonnanimi tegijal on – peamine, et hea tulemus on saavutatud sini-must-valge vorm seljas, ja lisaks antakse hiljem intervjuu riigikeeles.
Nad on „meie“, Eesti omad. Kahjuks aga on ka Koplist pärit kurjategija „meie“ oma. Kuigi seda fakti on võibolla raskem omaks võtta, ei saa neid inimesi siiski ühiskonnast elimineerida.
Veel üheks valdkonnaks, mis stereotüüpe täis, võib pidada valimisi. Üldlevinud hoiaku kohaselt valib valdav enamus Eesti venelasi Keskerakonda. Seda kinnitavad ka arvukad küsitlused ja isiklikud kogemused. Keskpartei eesotsas on aga jätkuvalt Edgar Savisaar ja mitmed teised, keda ei saa venelaseks nimetada.
Pigem on siin tegemist Eesti poliitilisele maastikule omase paradigmaga, mille olemust seletab lahti politoloog Tõnis Saarts oma artiklis „Kahest demokraatiamudelist ja Eesti poliitika tuumikpingest“ (vt Vikerkaar nr 6/2012). Saartsi järgi on Eesti poliitilise võitluse lähtekohaks kahe mudeli olemasolu – esimene ehk rahvuslik kaitsedemokraatia on suunatud mineviku säilitamisele ja toetub eestlusele, teine ehk kodanikukeskne demokraatia, seevastu, võrdsustab eri rahvusest inimesi ja sallib multikultuursust.
Arusaam, mille kohaselt on olemas „meie“ ja „nemad“, on omane esimese mudeli pooldajatele. Kuigi mitte-eestlaste poliitiline osalus erakonniti on erinev, on venekeelsete valijate häältest huvitatud kõik parteid. Seetõttu on põhjendamatu Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvarti mitte-eestlasliku päritolu rõhutamine, kui ta ei jaga nn vene kooli küsimuses riigi seisukohta. Kõlvarti vastu võitleb näiteks ühiskonnategelane Jevgeni Krištafovitš, mõlemad on mitte-eestlased, kuid üks on ikka „õige“ ja teine ei ole.
Hinnangu poliitiku või ühiskonnategelase tegevusele võib anda lähtudes üksnes tema tegudest, mitte tema perekonnanimest, mida paraku kiputakse unustama.
