Lihtne vastus: kõikjal, kus teemärgistuse ja liiklusseadusega on ette nähtud võimalus rattaga kulgemiseks. Kui tekib dilemma, kas liikuda sõidu- või kõnniteel, siis otsustamise juures on mitu faktorit:

a) Kui kõnnitee on ka rattatee – siis valin alati sõitmiseks rattatee

b) Sõidutee suurus ja liiklustihedus. Tiheda liiklusega või suure magistraali korral eelistan kõnniteed/kergliiklusteed. Kust see piir täpselt läheb – sõltub paljudest asjadest koos. Kvartalisiseselt kulgen enamasti sõiduteel ikka. Teelõik, mida kasutavad suured veoautod, on a priori ohtlik jalgrattal liiklemiseks.

c) Kui sõidutee parem serv pole rattal läbitav (kaevukaaned, augud teel) – polegi muud võimalust kui kõnnitee.

d) Sunnitult aeglase sõidu korral eelistan alati kõnniteed (kui pakiraamil on miski, mida peab ettevaatlikult transportima).

Kuidas suhtuvad autojuhid jalgratturitesse?

Oleneb väga (võib-olla isegi eelkõige) sellest, kuidas jalgrattur on tähistatud/valgustatud ja kas jalgrattur ka liiklusreegleid täidab.

Olen kogenud, et helkurvest ning rattal põlevad tuled lisavad oluliselt autojuhtide respekti ratturisse. Ka randmehelkur muudab suunanäitamise autojuhtide jaoks märksa „veenvamaks“.
Siiski on mõnda sorti autod (näiteks osad BMW-d) sellised, kellele rattur vist ei paista esiaknast sisse. Nad harrastavad ohtlikult lähedalt möödasõitu.

Kui võrrelda näiteks Tallinnat ja Stockholmi, kus peavad ratturid samuti sõitma sõiduteel, siis Stockholmis on kulgemine tükk maad turvalisem ning ka suurt autot või bussi ei pea väga kartma.

Kuidas suhtuvad jalakäijad jalgratturitesse?

Arvan, et siin kehtib vanasõna „Kuidas koer külale, nõnda küla koerale“. Ma ei näe erilisi probleeme. Viisakas ja aktsepteeriv suhtumine aitab ka olukorras, kus rattur seaduse järgi ei peaks kõnniteel sõitma.

Oma kogemuse põhjal võin öelda, et viisakas on:

* sõita jalakäijate läheduses enam-vähem nende kulgemiskiirusega (eriti, kui inimesi on rohkem või on loomad/lapsed teel).

* olukorras, kus on vaja jalakäija tähelepanu püüda – teha seda piisavalt vahemaalt viisaka kellahelinaga (mitte ehmatada aga ka mitte rattaga „külje alla“ ujuda).

* helkurvest ja toimivad rattatuled lisavad respekti ka teiste kergliiklusteel kulgejate jaoks.

Millest on Tallinnas aga võib-olla ka mujal puudus?

Minu arvates on meil vähe radasid, mis oleks mõeldud ainult võistlus-rattasõidu harrastajatele.
Kergliiklusteedel tunduvad nad liiga ohtlikud aeglasemalt kulgejatele. Sõiduteel on nad aga pahatihti halvasti tähistatud ja nähtavad ning võivad nõnda auto alla jääda.

Kuidas vähendada võimalusi ratturite ja teiste liiklejate konfliktideks?

AUTOTEEL:

* Ole nähtav ja valgustatud (Helkurvest ja kiiver kuuluvad elementaarse varustuse hulka). Jälgi liiklusreegleid – ..., kuid autol on alati „õigus“.

KÕNNITEEL, kus rattaga sõita ei tohiks (aga mõnikord peab):

* Ole nähtav ja näe ise ka teed

* Hoia eemale maja seintest ja ustest ning ole ettevaatlik maja otstest ja väravatest möödasõidul.

* Sõidukiirus üldjuhul mitte üle 10 km/h – kui teel on inimesi, siis nendega liikumise tempos. Mõni kõnnitee on siiski rattasõiduks tõeliselt ohtlik ja parem on seda siis ratas-käekõrval läbida.

* Helisignaali tarvitada aegsasti ja vaid põhjendatud juhtudel.

KERGLIIKLUSTEEL:

* Ole nähtav ja näe ise ka teed. Sõida tee paremal poolel.

* Jalakäijatest või aeglasemalt liikujatest möödumisel võta kiirus maha (~10-15 km/h). Paljude inimestega kohtudes liikuda nende tempos. Grupile lähenedes on aegsasti antud signaal abiks.

* Rull-uisutajatega ja muudel liikuritel aeglasemalt kulgejatega kohtudes anda nendele aegsasti kella (selja tagant lähenedes) – saab ohutult mööda nendest.

* Autoteede ja kõnniradade ristumiskohtades kergliiklusteega tuleb olla ettevaatlik (ületada neid rahulikumas tempos).

ÕUEALAL:

*Kulgeda kõnnikiirusel ja hoida silmad lahti – aitab kõigi ette tulla võivate probleemide vastu.

Probleemid liiklusseaduses kahte sorti ratturite jaoks

* Võistlus ja sport-ratturite jaoks on liiklusseadus ahistav – aga ega neil polegi turvalist võimalust praegu harjutamiseks kui velo-trenažöörid välja arvata. Liikluses on selliste kalduvustega ratturite koht kahjuks sõiduteel autode hulgas ning ainuke võimalus on sportratturitel end tõesti nähtavaks teha. Kirju kostüüm pole seejuures parim valik.

* Vanemad inimesed ja muul põhjusel sunnitult aeglased liiklejad jalgrattal – aeglaselt kulgev rattur sõiduteel on iseendale väga suureks ohuks. Aeglaste ratturite koht on kindlasti kõnniteel. Autoteedel kulgedes on nendel suurem võimalus jääda nähtamatuks ja saada autode poolt alla aetud.

Liiklusseaduses aitaks kompromissina ehk ratturite kiirusepiirang otseselt rattasõiduks mittemõeldud kõnniteedel ja niigi toimiv seadusesäte, mis räägib ratturist kui suurema ohu allikast.

Margus Liiv, IT-spetsialist