JUHTKIRI | Helme uus paradigma majandusseaduste küüsis
Kuu aja eest ütles siis veel ametisse nimetamata rahandusminister Martin Helme Eesti Päevalehele antud intervjuus bravuurikalt, et Eesti riik peaks umbes kümne aasta jooksul võtma kaks miljardit eurot laenu. Juttu, et see pole eelarvereeglite tõttu võimalik, ei võtvat ta tõsiselt. Ka eile, kui riigikogus esines Eesti Panga president Ardo Hansson, räägiti panga aastaaruande esitamisele järgnenud küsimuste-vastuste osas riigile laenu võtmisest palju.
Rahandusministri võitluskaaslane Peeter Ernits tahtis teada, mis siis ikkagi juhtuks, kui Eesti loobub oma „kasinusest ja masohhismist” ning võtab kolm miljardit eurot laenu. Leo Kunnast huvitas, kuidas suhtuks Eesti Pank laenu võtmisse riigikaitse arendamiseks, Helle-Moonika Helme uuris, kas Eesti Pank on valmis koostööks valitsusega, mis võib-olla muudab „teatud fiskaalpoliitilist paradigmat”.
Loodetavasti kuulasid EKRE ja ka Keskerakonna poliitikud, kes riigivõla küsimuses ihkavad samuti „uut paradigmat”, Hanssoni vastuseid tähelepanelikult. Riigi laenukoormuse erakordselt väiksena hoidmisest ei tohi teha dogmat – ja seda Eesti Pank ei nõuagi. Küll aga soovitab keskpank arvestada majandustsükli, eurotoetuste laekumise ja demograafiliste suundumustega. Need on targad nõuanded, mida eriti EKRE peaks praegu kuulda võtma, kui ei taha oma välistööjõuvastasele hoiakule ise vett peale tõmmata.
Töötab ju Eesti majandus praegu täistuuridel, tööpuudus on väga väike, tööjõu voolavus suur... Kui sellises olukorras investeerida paarsada miljonit eurot riigi raha näiteks teede-ehitusse, tooks see paratamatult kaasa surve tuua sisse lisavõõrtööjõudu, olenemata sellest, mida poliitikud arvavad. Ja küllap osutub hea majanduskonjunktuuri ajal ette võetud teede-ehitus ka kallimaks kui majandusseisaku ajal ehitamine.
Lohutuseks saab „uut fiskaalparadigmat” ihkavatele poliitikutele öelda, et majanduskonjunktuuril on tavaks muutuda, pealegi jagub Eestile Euroopa Liidu 2021.–2027. aasta eelarvest tõenäoliselt varasemast vähem raha. Seega on täiesti võimalik, et just enne järgmisi riigikogu valimisi saab aeg paradigma murdmiseks parajalt küpseks. Rääkida, et veame majanduse kiirendatud tempos käima, on poliitikul küll igal ajal äge, aga selleks, et endale (ja rahvale) jalga mitte tulistada, tuleb reaalseid tegusid targalt ajastada.