„Mida sa minust tahad, oinas?” karjusin ma. „Hakka rääkima, muidu ma saadan taevast piksenoole ja see teeb sulle lagipähe uue suu, mis nii palju ei läkasta.”

„Ma olen väga haige,” ütles vanamees. „Armas jumal, ma tahtsin sulle öelda, et varsti jätan ma selle maailmaga hüvasti ja kolin sinu hiilgavasse kotta.”

Kas sa kujutad ette inimese häbematust! Ta ütleb sulle suu sisse, et kavatseb sinu korterisse elama asuda! Ei ole sellist asja! Pole mul tarvis oma koju mingit rögastavat vanameest! Nagunii istub selline töllakas vetsus pool tundi, sina oota sel ajal ukse taga ja tammu jalalt jalale.

„Ei koli sa kuhugi!” vastasin ma. „Küll arst su terveks ravib!”

Ja tegin nii, et vanamees oligi samal hetkel perearsti kabinetis ja too vajutas talle süstla tagumikku. Küll ta elab nüüd veel vähemalt kümme aastat, pärdik selline. Või tema trügib paradiisi!

Küll mul on hea meel, et ma omal ajal arstid lõin! Inimene ju laguneb kogu aeg. Mul ei olnud maailma loomise ajal kvaliteetset materjali kuskilt võtta, plastmassi ega linoleumi, need ma nuputasin välja alles hiljem. Tõsi küll, roostevaba plekk oli juba olemas ja algul oligi mul mõte inimene plekist valmis taguda, et oleks tugev ja peaks tuult, aga siis kulus mul kogu plekk inglitele laudakatuse ehitamiseks ära. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui võtsin maast pori ja mätsisin sellest kaks lumememme. Üks oli Aadam, teine Eeva.

Ega paradiis pole mingi kaubamaja või veekeskus, kuhu igaüks võib sisse marssida. Paradiis on privaatsfäär.

Eks nad hakkasid muidugi kohe sulama ja pudenema, aga ise piilusid muudkui paradiisi poole – et oota, oota, kohe sureme ära ja kolime sinna! Et sellistest puuküürnikest pääseda, tuligi luua arst, kes haiged terveks raviks.

Arst valmis valgest marmorist. Küll ta sai kaunis, lausa sätendas päikese käes! Ja hakkas otsekohe Eeva vererõhku mõõtma, aga Aadamal käskis seni ukse taga oodata, kuni õde ta sisse kutsub.

Jah, arstidele olen ma väga tänulik. Arst, kes vigaseid ravib, ja hall hunt, kes sandid ära sööb – nemad on minu lemmikud! Seevastu kirikuõpetajad minu kiitust ei pälvi. Alles vestlesin piiskop Urmasega, küsisin: mis teed?

„Eks ma katsun ikka inimesi sinu juurde juhatada, mu Issand, olla neile vaimseks teejuhiks,” vastas tema. Põrsas selline! Tema juhatab inimesi minu juurde! Kui soovib, kutsugu enesele külalisi, ärgu mulle söödikuid kaela saatku. Ega paradiis ole mingi kaubamaja või veekeskus, kuhu igaüks võib sisse marssida. Paradiis on privaatsfäär.

Õnneks ta muidugi ei teagi, kuidas minu juurde tulla. Ma vahel vaatan ja pean peenikest naeru, kui nad hanereas kuhugi lähevad, Urmas ees ja kogudus järel. Täitsa vales suunas põrutavad alati! Varem või hiljem põrkavad tingimata peaga vastu posti või astuvad kuhugi kraavi, nii et vesi on kintsuni.

Noh ja siis nad saavad nohu ja lähevad polikliinikusse ja marmorvalge arst teeb nad halastamatult terveks. Paradiisi ronimisel on jälle tükiks ajaks kriips peal.