Sinu elu oleks praegu hoopis teistsugune, kui Erika Salumäe ei oleks Eesti olümpiakomitee juhi valimisel andnud oma häält Urmas Sõõrumaale. Sinust oleks saanud EOK juht, mitte Eesti Vabariigi peaminister. Kui kurb sa kaotuse hetkel olid? Usud ettemääratusse ja saatusesse?

Üks Erika Salumäe ütlus on saatnud mind päris kaua. Ta ütles pärast oma teist kullavõitu Barcelona olümpiamängudel, et kõige olulisem ei ole võita vastast velotrekil, vaid palju olulisem on see, kui sa oled enne stardipauku oma vastasest psühholoogiliselt ees. Kui palju on sinu vaim temast tugevam. Kas ma olin kurb? Jah, olin. Mäletan, et meie fraktsioon oli Eestimaal ringsõidul ja sain isa käest sõnumi: proovi sellest üle olla ja kui vähegi saad, tule maale. Ta ise sõitis just õhtuks maale (Rataste maakodu on Pärnumaal Saarde vallas – toim). Ma ei saanud minna, sest mul oli pere ees kohustusi. Aga jah, elu oleks praegu minu jaoks hoopis teistsugune. Nagu ütlesin ka EOK juhiks kandideerides: oleksin väljunud poliitikast ja olnud seal täiskohaga tööl. Läks teistmoodi.

Sa ju ometi ei kahetse?

Ma ei saa jah öelda, et nutaksin hommikuti sellepärast, et läks just nii. Kaotustest tuleb üle saada ja edasi minna, see on spordi põhimõte.