“Justiitsministeeriumi analüüsist selgub, et 93% juhtumitest alustatakse menetlus ja neist omakorda 69% juhtumitest jõutakse kas kohtuotsuseni või menetlus lõpetatakse nii, et kahtlustatav kannab rahalisi kohustusi, teeb ühiskondlikult kasulikku tööd või allub teistele käitumist mõjutavatele kohustustele. Selleks võivad näiteks olla kohustus hoiduda vägivallast ja käituda viisakalt, kohustus mitte tarvitada narkootikume ja alkoholi ning kohustus tasuda rahalised kulud ning osaleda teraapias. See on parem tulemus kui analüüsile eelnevalt olukorda hindasime, kuid kindlasti saab see minna veelgi paremaks. Viimasel aastal on nii politsei kui prokuratuur selleks märgatavaid samme astunud ning loodan, et kui teeme järgmisel aastal kordusuuringu, on seda ka juba näha,“ märkis Michal.

„Meie varasemad ohvriuuringud näitavad ka seda, et paljudest juhtumitest jäetakse ka teatamata või ei anta tunnistusi oma lähedaste vastu, kes on vägivallatsejad. Usun, et analüüsist selguvad numbrid ütlevad selgelt, et vägivald on vastuvõetamatu ja kui see aset leiab, siis suhtuvad nii politsei kui prokuratuur asja tõsiselt. Kindlasti on suur osa ka ühiskonna hoiakutel – kui me näeme kedagi hädas, on iga inimese kohustus teda aidata või sellest anda märku neile kes seda suudavad,“ lisas Michal.

Esmakordselt läbiviidud analüüsi käigus vaadeldi kokku ligi 600 kehalise väärkohtlemise juhtumit 2010. aastast.
Analüüsi ühe läbiviija, justiitsministeeriumi analüüsitalituse nõuniku Laidi Surva sõnul läheb perevägivalla juhtumi lahendamiseks kohtueelses menetluses aega keskmiselt neli kuud, millele kohtumenetlus lisab poolteist kuud.

Kuigi kõik perevägivalla juhtumid ei jõua kohtusse, näitas Surva sõnul analüüs, et vägivallatseja tegu ei jää tagajärjeta.

Analüüsi kohaselt on levinuimad karistus- ja mõjutusviisid, mida perevägivallajuhtumite puhul prokuratuur ja kohus rakendavad, rahaline karistus, tingimisi vangistus, üldkasulik töö ja lepitusmenetlusega määratud kohustused.

Vaadeldud juhtumitest 23% puhul menetlus üks aasta peale alustamist alles kestis, 19% puhul määras karistuse kohus, 34% puhul määras oportuniteedi, sealhulgas lepitusmenetluse tulemusena, kohustuse prokuratuur ning 24% puhul menetlus lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.

Surva sõnas, et kohtusse jõuavad eelkõige keerulisemad ning korduvad juhtumid, esmakordsete vägivallategude toimepanijaile rakendatakse sageli kohtuväliselt menetluse lõpetamisel muid mõjutusmeetmeid, nagu rahalise kohustuse või üldkasuliku töö määramine. Teistest menetlusliikidest eristub lepitusmenetlus, kus vägivallatseja mõjutamisel on kõige suurem roll kannatanul, kes saab kaasa rääkida kohustustes mida vägivallatseja peab täitma hakkama. Paljusid kohustusi, mida kahtlustatavale saab panna lepitusmenetluse raames, ei saa panna muudel juhtudel. „Lepitusmenetlust saab kasutada ainult kannatanu soovil ja tingimusel, et vägivallatseja on valmis kuriteo tagajärgi heastama,“ selgitas Surva.

Keskmine määratud vangistuse pikkus oli 7 kuud, sh on arvestatud nii tingimisi kui ka reaalseid vangistusi. Keskmine reaalse vangistuse pikkus vaadeldud perioodil oli 10 kuud. Tingimisi vangistuse korral oli keskmine katseaja pikkus 25 kuud.

Keskmine kohtu poolt määratud rahalise karistuse summa oli 534 eurot. Kõige suurem rahaline karistus vaadeldud perioodil oli 1972 eurot.

Analüüs koos joonistega on kättesaadav aadressil: http://www.just.ee/vagivald