Kana ei ole lind, naine inime
Mõned aastad tagasi küsisin oma vanaemalt kuidas tema nooruspõlves naistesse ja meestesse suhtuti. Ta rääkis mulle loo naabritüdrukust, kes mehele sai ning kui ta vankriga, millel ta kaasavara oli, läbi küla mehekoju sõitis, siis olla sositatud omavahel: “Näe, naabritüdruk pandud presendile raskuseks peale, et kaasavara laiali ei vajuks”.
Eesti ühiskond on olnud ja on valdavalt meestekeskne. Sellel on olnud ja on aga tagajärjed nii meestele kui naistele: mehe väärtust on hinnatud peamiselt tema töö järgi ning naisi on väärtustatud vaid sedavõrd kui nad suudavad järglasi ilmale tuua ja oma meest teenida. Sõnastamata arusaama kohaselt on naine olnud mehe omand. Samas seisavad sageli olukorra muutuse vastu ka naised ise – siit ka kiisukese kultus.
Ajalooliselt ei ole vägivald olnud Eesti perekondades harv nähtus ning seda eelkõige naiste ja laste vastu. Selle kohta annavad tunnistust ka mitmed palumised pulmalauludes, näiteks 1889 aastal Häädemeestes üles kirjutatud: “Mihklekene elle velle, kui sa votted mo õeda, votta tenda heaste hoida. Ära peksa pere nähjes, ega laani laste nähjes..”
Meeste vägivalda naiste vastu on isegi teatud määral peetud sotsiaalselt aktsepteeritavaks, peab ju mees näitama kelle jalas püksid on. Kuna nähtus on olnud sotsiaalselt aktsepteeritav, siis on seda peetud ka perekonna siseasjaks, millesse ei sobi sekkuda.
Nii sõnastas ka Tammsaare Tõe ja Õiguse esimeses köites Andrese tütar Liisi oma kallimast Oru Pearu pojale Joosepile, kui viimase ema läks peksmise eest Krõõda juurde pakku: “Kui sina mind peksad, siis peksa või surnuks aga mina sellest küll küla peale nutma ei lähe”.
Näägutamine ei ole vägivald
Vaid viimasel aastakümnendil on suhtumine vägivalda hakanud Eestis tasapisi muutuma ning seda eelkõige tänu meediale ja naisorganisatsioonide tegevusele teema tõstatamisel. Rääkides naistevastase vägivalla esinemisest tänapäeva Eestis küsitakse sageli kohe, et miks me ei räägi naiste vägivallast meeste vastu.
Leian, et selline vastandamine, mis on Eesti ühiskonnas muutunud väga tavaliseks, ei ole konstruktiivne. Kindlasti on ka mehi kes langevad vägivalla ohvriteks koduseinte vahel ning ka selle teemaga tuleb tegeleda, kuid vägivalla esinemise sagedus ning tagajärgede raskusaste on erinev. Seda naiste kahjuks.
Näägutamist ei saa pidada naiste vaimseks vägivallaks meeste vastu. Vaimne vägivald seisneb füüsilise vägivallaga ohvri ähvardamises, tapmisega ähvardamises, jälitamises ja hirmutamises.
Eraldi tooksin ka välja seksuaalse vägivalla lähisuhetes. Siin näitab statistika ehk kõige drastilisemalt naiste ohvri staatust – Rape, Abuse & Incest National Network’i andmete kohaselt on üheksal juhul kümnest seksuaalvägivalla ohvriks naine.
Valge lindi päev
25. november on ülemaailmne naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev. ÜRO statistika kohaselt on enamus naisi maailmas oma elu jooksul kokku puutunud vägivallaga, mis on suunatud nende vastu.
Loomulikult erinevad probleemid piirkonniti, kuid ühes ollakse ühel meelel: naistevastane vägivald on süstemaatiline ning selle põhjused peituvad arusaamas meeste ülimuslikkusest naiste üle.
Naistevastast vägivalda esineb eri vormides: olgu selleks siis kas füüsiline vägivald, vaimne vägivald, seksuaalne vägivald, naistega kaubitsemine või teatud maailma regioonides naiste suguelundite moonutamine ja sunnitud abielud. ÜRO uuring The World’s Women 2010: Trends and Statistics toob välja, et enamus vägivaldseid akte naiste vastu toimuvad koduseinte vahel ning sageli on sellise vägivalla paljastamine ka keeruline kuna ühiskondlik surve sunnib naisi vägivalda koduseinte vahel aktsepteerima.
Alates 1991 aastast toimub tänasel päeval valge lindi kampaania. Kampaania sai alguse Kanadast, kus grupp mehi leidsid, et on just meeste asi seista vastu vägivallale, mis pannakse toime naiste suhtes. Lühikese aja jooksul ühines kampaaniaga Kanadas 100 000 meest ning aastate jooksul on muutunud kampaania rahvusvaheliseks.
MTÜ Eesti Meestekeskus algatusel on loodud ka veebikeskkonda petitsioon.ee üleskutse naistevastase vägivalla vastu. Üleskutsele võivad alla kirjutada kõik, nii mehed kui naised, kes leiavad, et Eesti ühiskonnas ei peaks olema kohta vägivallale.
Vägivald kui ühiskonna arengu probleem
Usun, et paljud vägivaldsed mehed tegelikkuses ei taha olla vägivaldsed, kuid sageli lihtsalt ei osata teist moodi, ei osata analüüsida iseennast ning oma suhestumist ümbritsevaga. Sageli õigustatakse oma tegusid teiste käitumisega (“ma ei tahtnud nii teha, kuid tema pani mind seda tegema”) ning ei osata näha oma tegude tagajärgi ja mõju laiemas kontekstis (nt mida ka vägivaldsus teeb meeste enesehinnangule pikas perspektiivis). Kuna väikesest peale poisse õpetatakse vähem oma emotsioonidega hakkama saamisel, siis täiskasvanueas sellised oskused ongi sageli puudulikud. Seepärast ei peaks kartma psühholoogi abi.
Vägivald ei ole vaid ohvri ja agressori mure. Iga ohver on kellegi tütar, õde või ema ning seeläbi on palju rohkem inimesi seotud vägivalla probleemidega.
Naistevastase vägivalla probleemi lahendus peitub meestes. Mehed on need, kes peavad muutuma. Ikka selleks, et kana oleks lind ja naine oleks inimene ning meie ühiskond oleks hea koht elamiseks.
