Võtan sõna teemal, kus paljud minuga ilmselt nõustuvad. Võib-olla ei ole mul isegi midagi väga uut lisada, kuid siiski tahaksin koputada autojuhtide südametunnistusele ja loodan, et see ka mõne rullnokast bemmijuhini jõuab.

Võimalik, et enne meediasse tööletulemist ei olnud ma nii kursis sellega, kui palju hukkub liikluses inimesi, kuid siiski tundub mulle, et see arv on viimasel ajal järjest suurenenud. Augustikuu statistika, kus iga päeva kohta hukkus liikluses üks inimene, oli igal juhul minu jaoks piisavalt hirmutav fakt.

Kui aga Eestimaa teedel pikemaid vahemaid sõita, siis ei olegi siin suurt midagi imestada...

Võin tuua näiteid oma viimase aja isiklikest kogemustest. Sõidame Tallinnast Pärnusse sünnipäevale. Nii Tallinna kui ka Pärnu poolt tulevad nn autorongid. Möödasõidud sellises olukorras on ilmselgelt ohtlikud. Ometi leiab üks rekkajuht, et tal oleks hirmsasti tarvis hakata mööda sõitma ja imede ime, tema „tuules“ tuleb veel üks sõiduauto. Justkui sellest oleks vähe, et see veoauto ennast kuskile pressima hakkas, arvas keegi „tarkpea“, et veoki tuules on tal ohutu möödasõitu sooritada. Õnneks midagi ei juhtunud ja napilt, aga siiski said nad ennast teiste autode vahele tagasi pressida.

Võtame aga oletuslikult halvema stsenaariumi. Ilmselt on kõigile teada, et veoauto tagant on suhteliselt raske kui kohati lausa võimatu midagi näha. Kui veoauto oleks jõudnud enne ära keerata ja sõiduauto tema taga mitte, siis oleks toimunud kokkupõrge (piisavalt suure kiiruse pealt, et keegi tappa) vastassuunast tuleva autoga. Või siis teine must stsenaarium sama juhtumi korral. Kui veoauto poleks suutnud ära pöörata ja oleks vastutuleva autoga kokku põrganud, oleks selle kiiruse juures „tarkpea“ rekkale niikuinii tagant sisse sõitnud.

Selliseid juhtumeid on veel ja veel, kui hakkaksin neid kõiki siin ette lugema, jääks ilmselt ka kümnest leheküljest väheks. Sama pilt avaneb linnas sõites, kus keegi kindlasti leiab, et oma Corvette`iga on lahe arendada suurt kiirust ja autode vahel „sõeluda“. Järgmise valgusfoori taga on ta aga ikkagi meist vaid mõned autod eespool.

Sellise sõidustiili puhul on märgata üht seaduspära – mida uhkem auto, seda ülbemalt juht sõidab. Suurem osa sellistest autodest on bemarid või džiibid, kuigi on ka muid marke. Miks see nii on, ei oskagi öelda. Kas arvavad nende autode juhid, et nad on surematud? On nad lihtsalt hoolimatud? Kas meie riigis saavad endale uhkeid autosid lubada vaid rumalad inimesed? Üritavad nad sellise sõidustiiliga kellelegi „head“ muljet jätta? Igal juhul ei hakka mina vist kunagi mõistma, mis paneb inimesi nii meeletult kihutama või purjuspäi autorooli istuma, kõige hullema variandina mõlemat korraga tegema.

Mullegi meeldiks olla tunni ajaga Tartust Tallinnas, aga kas see on tõesti seda riski väärt. Eesti teed ei ole Saksamaa kiirteed, kus võib kihutada 180 kilomeetrit tunnis. Ma ei taha, et iga kord endisesse kodulinna Tartusse sõites pean mõtlema, et millal see „loosiõnn“ siis mulle naeratab. Oma tuttavate, sõpradega rääkides olen aru saanud, et enamus neist kardab maanteedel sõita, sest olukord on nii hulluks läinud.

Siinkohal tuleb mängu ka minu töö küüniline pool, sest täiesti arusaadaval põhjusel on uudised sellest, kuidas keegi ennast või kedagi teist jälle surnuks sõitis, ühed loetavamad. Ja taban ennast kohutavalt mõttelt, et väga hea, nüüd tuleb suur uudis. Siis mõtlen aga, et kui ma peaksin seda uudist lugema mõne oma lähedase inimese kohta, mida tunnevad need, kes on kaotanud kellegi roolijoodiku või lihtsalt hoolimatu liikleja süül.

Lõpuks tahaksingi öelda, et autojuhid, mõelge selle küsimuse peale, mis on loo pealkirjaks. Kihutamisega võidate ilmselt vaid pool tundi, mis ei tohiks ometi elust kallim olla. Mis siis, et tänapäeval kehtib ütlus – „aeg on raha“.