Kivirähki dramatiseering on õnnestunud
Maailma lõpp või algus võib olla Rakveres, aga ka Pärnus. Ent mitte näiteks Paides – see oleks juba liiga naeruväärne. Pole vaja sõita Šveitsi juustu vaatama, kui meil Eestis on samasugune asfalt. Akropol on lihtsalt hunnik kive ja Ateena suurim vaatamisväärsus on hoopis üks hästi suur punane kass.
Urmas Lennuki dramatiseering Andrus Kivirähki romaanist „Maailma otsas” (2013) on õnnestunud. Kõigi tegelaste (neid on väga palju!) karakterid eristuvad üksteisest kindlalt ja kiirelt, kuid jäävad seejuures terviklikuks ja loogiliseks. Originaali mõttekujundid on adekvaatselt saanud näidendi sõnakujunditeks. Kuigi lavastus kestab kolm ja pool tundi, pole selles midagi ega kedagi ülearu. Pigem hakkab isegi kahju, et kõigest peab üle libisema. Dramatiseering mõjub kui Kivirähki tänapäevaainelise proosa ja draama läbilõige või kokkuvõte, esindatud on kõige tüüpilisemad karakterid ja autoripositsioonid. Nii et Lennuki variant mõjub isegi kivirähkilikumalt kui Kivirähk ise.
Etenduse „Maailma otsas” tegelasi seob eeskätt suutmatus toime tulla: lehma joonistamisega, aknast sisse ronimisega, uskumisega, et Kristus sündis neitsist, korraga üle kuue kringlitüki söömisega, maailma lõppu reisimisega, vastu planku kusemisega… Nad kõik on ühtaegu täiesti argised, ent samal ajal kunstilise üldistuse tasemel naeruväärsed. Kõik nad armastavad kedagi või midagi, kuid kas liiga palju, liiga vähe („Ühe õlle jaoks peab elus ikka aega olema”) või valesid asju. Päris musta masendusse ei lange siiski keegi. Noormees, kes ei saa kätte ihaldatud neiut, saab tasuta koti kartuleid ja lepib ka sellega. Kui naine on juba vana, üksik ja ebaatraktiivne, piisab elu huvitavaks muutmiseks korralikust Kännu Kuke varust.
Peaosalisi pole
Peeter Rästas baarimehena on nii positsioonilt kui ka filosoofiliselt näidendi keskne kuju ja kannab selle rolli väärikalt välja. Isegi Volli Käro üpris episoodiline teatrihull, kes võtab iga tüki kokku sõnadega „Sai nutta ja sai naerda!”, ei mõju trupi eneseparoodiana, vaid igati elulise ja usutava veidrikuna. Laste lavastusse haaramine muudab selle osalt kaootiliseks, ent inimliku lolluse järjepidevuse kandjatena on nad täiesti omal kohal. Isegi hingetu vana kapp ärkab lavastuses justkui ellu.
Nagu vabaõhulavastustes ikka, on ka etenduse „Maailma otsas” puhul kunstnikutöö osakaal eriti märgatav. Jaak Vausi töö ei hiilga fantaasiarikkusega, vaid asjaliku pragmaatilisusega, mis haakub hästi näidendi üldise meeleoluga. Juba see, et lava keskne element on liivakast, mõjub sümboolselt. Isegi tegevuse keskpunktis asuv Opossumi baar ei eristu glamuuri poolest, vaid mõjub sama hallilt ja pisikeselt kui talle nime andnud loomake.
Kuna hoov pole eriti suur, tuli kasutusele võtta iga ruutsentimeeter nii pikuti kui ka püsti. Veelgi enam, omapäraseks ja võimsaks kujunduselemendiks muutub üle tänava asuv Rakvere kiriku torn koos aeg-ajalt paukuva tornikellaga. Otseselt tükiga kumbki ei haaku, ent koosmõjus rõhutab kell aja kiiret ja halastamatut kadumist ning hoone just üle aegade kestvaid põhiväärtusi nii funktsiooni kui ka vormi poolest (ikkagi XV sajandi algus).
Poolringis ümber publiku
Sama vältimatut pragmaatilisust õhkub ka lavastaja Raivo Trassi tööst. Kui hoovil on juba värav, siis saab sellest sisse ja välja lasta tegelasi, aga ka autosid ja mootorrattaid. Kuna ruumi on vähe, aga tegelasi palju, tuleb neid paigutada eri tasanditele ja suundadesse, nii et tegevus toimub peaaegu poolringis publiku ümber, „kolmel korrusel” ja ka eri kaugustasanditel.
Tegelaste ülikirju, ent sotsiaalse staatuse poolest üsna ühtne galerii, nukrusega põimuv huumor, aga eelkõige mängupaik tuletavad elavalt meelde Oskar Lutsu jutustuse järgi tehtud lavastust „Tagahoovis”. Ainult etenduse „Maailma otsas” lõpp kisub liiga sentimentaalseks. Deus ex machina ootamatu sissetulek saladusliku ja üleloomulike võimetega võõrana ei sobi enam kuidagi Lutsu teose lihtsakoelise miljööga.
Läbiva meeleolu, monumentaalsuse ja natuke ka pealkirja poolest sarnaneb „Maailma otsas” Rakvere teatri eelmise vabaõhulavastusega „Maailma parim küla” (samuti dramatiseering). Maailma lõpus võibki olla maailma parim küla. On iga inimese oma teha, kas ta mõtleb mõlemad endast võimalikult kaugele või enda lähedale.
„Eks ta läheb sinna ilma otsa.”
„Ei lähe, eks ta ikka kusele läheb.”
Kas minna maailma otsa või osta hoopis rediseid? Lavastus annab sellele dilemmale ammendava vastuse.