Kodanik teel tundmatusse
2011. aasta on tõstnud tavakodaniku mõjuvõimu tähelepanu keskmesse kogu maailmas - aasta lükkasid käima hiljem Araabia Kevadeks üle kasvanud sündmused Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, Euroopa Liidu süvenev võlakriis tõi inimesed tänavatele Kreekas, Hispaanias tekkis vägivallatu ja antikapitalistlik protestiliikumine Indignados, augustikuus lõõmas London leekides ja sügisel ilmus Wall Streetile järjest rohkem Guy Fawkesi maskidega inimesi.
Kõiki neid väljaastumisi ei saa tervitada tõusnud kodanikuaktiivsusena, sest iga mäss ei tähenda veel põhjendatud väljaastumist, meeleavaldus protestiliikumist või streiki. Pätt jääb pätiks ja vägivald õigustamatuks. Küll aga tekib küsimus: kas ja kuidas suudame ära tabada selle, kui need, keda oleme ise valinud, viivad meid rappa? Ja mida seejärel ette võtta, millal on õige hetk tõsta häält, et ei oleks liiga hilja?
Meeleavalduste globaalne lainetus on paralleelselt jõudnud ka Eestisse - aasta jooksul on olnud vaat et rohkem meeleavaldusi ja proteste kui terve möödunud kümnendi jooksul kokku, isegi selline reeglina konservatiivne grupp nagu õpetajad on tõusnud tagajalgadele. Ilmselt on see üldine rahvusvaheline kogemus, mis on mõjutanud ka siinse kodaniku käitumist. On selge, et kodanikke ei rahulda enam pelk esindusdemokraatia, vaid üha enam pürgitakse osalusdemokraatia suunas.
Che Guevara pildiga särk
Kuigi Occupy Wall Streeti meediakajastus on olnud konfliktne, liikumist on kas naeruvääristatud või nähtud selle taga kummitamas uue põlvkonna kommunismikolli, on ometi selge, et selle juureks on soov kaasavama ja läbipaistvama valitsemise ning inimväärsema elu järele, mis tähendab sotsiaalsete lõhede vähendamist ühiskonnas tervikuna.
Nooremad inimesed ei käi Che Guevara pildiga T-särgiga ringi mitte ainult ajaloovõhiklikkusest, vaid ka seetõttu, et praegune kord on neile vastuvõetamatu ja tänaste võimulolijate poliitiline legitiimsus tundub väike. Tulevik tähendab nende jaoks laene, mida kunagi tagasi ei jõuta maksta ning ammu pole enam aru saada, kuskohast lõpevad suurkorporatsioonid ja algab poliitika. Võib-olla on kapitalismi peiesid vara pidada, kuid see ei vähenda vajadust ühiskondliku osalemise meetodite muutmise järele.
Kuigi OWS sellisel kujul ei pruugi olla midagi püsivat või monoliitset, on sellest arenenud võrgustiku mõjud palju laiemad kui see, mida meile praegu raporteerib CNN või vahendavad muud meediakanalid. Seda on näha ka sotsiaalmeedias, mis kiirendab senini suurte laevade kombel aeglaselt pööranud protsesse ja infovahetust.
Palun väga, näiteks Von Krahli teatris koguneb esmaspäeval Memokraadi ja Von Krahli Akadeemia koostöös konsensusliku otsustamise töötuba. Seda täiesti omaalgatuslikult, nii nagu käis NYCis Zucotti pargis Memokraadi vabatahtlike toetajate abiga OWSi kajastamas endine investeerimispankur Tarmo Jüristo ja nii, nagu kirjutatakse kollektiivselt Memokraadi blogi ennast (kui meenutada, siis blogi looja Daniel Vaarik pälvis mullu oivalise ajakirjanduse auhinna ja seega hinnati paremaks kui traditsioonilised väljaanded). Selliseid väikseid omaalgatuslikke think-tank’e sünnib praegu kõikjal maailmas.
Kuidas veel saab kodanik end kuuldavaks teha?
Ühtlasi on sotsiaalmeedia üha rohkem muutunud triviaalse teavitamise kohast „tere sõbrad, mu kassil on täna sünnipäev“ mõttevahetuse platvormiks, kus inimesed arutlevad (oma näo ja nimega) ka ühiskonnas toimuvat. Argitasandil tahaks loota, et suurenev kodanikujulgus avaldub ka päevalehtede internetikommentaariumides.
Lihtsalt kaasamõtlemise ja –rääkimise kõrval saab kodanik oma häält võimendada ka erinevatesse ühendustesse kuuludes. Muuhulgas on ühenduste ülesandeks oma igapäevase tegevuse kõrval - olgu see siis sotsiaal-, kultuuri- või muus sfääris - huvikaitse, moodsama sõnaga ka eestkoste, mis tähendab oma vajaduste ja soovide kommunikeerimist nii, et need jõuaks ka seadustesse. Kuigi avalik sektor kipub aktiviseeruma just valimiseelsel ajal, on nii kodanikel eraldi kui ühendustel võimalik on huve kaitsta ka valimistevahelisel perioodil.
Teiseks võiks osalusega seoses rääkida kaasamisest, mis ühenduste puhul soovitusena avalikule sektorile on toiminud juba aastaid, tegudes aga hakkab alles praegu vilja kandma. Kaasamise puhul on oluline meeles pidada, et see ei tähenda lõpptulemusena ilmtingimata kompromissi otsustes või ka seda, et kõik on lõppkokkuvõttes rahul - tegemist on vahendiga, mis teeb otsustamise protsessi läbipaistvaks ning on algusest peale teadlik kõigi osapoolte arvamustest ja ettepanekutest. Kui kaasamine saaks normiks kõigil võimutasanditel, siis vähendab see tunduvalt tõenäosust ka selleks, et “ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja”.
Senise ühiskondliku korra murrang
Ühenduste koostöö ulatub sageli väljapoole riigipiire (ja mitte ainult arengukoostöö vallas). Heaks näiteks on tänavu märtsikuus asutatud Euroopa Liidu-Venemaa kodanikuühiskonna foorum, mis on täiesti altpoolt kasvanud algatus ning asutati Vene ühenduste koostöös ja survel Euroopa Liidule just seetõttu, et pärast järgmisi presidendivalimisi taas võimule tulev Vladimir Putin ei saaks ise asutada organisatsiooni, mis vaid mängib või imiteerib kodanikuühiskonda.
Ei saaks siiski kogu ülejäänu taustal öelda, et riigid kodanike kaasamisele pikemas perspektiivis ei mõtle – USA president Barack Obama ja Brasiilia president Dilma Rousseffi algatatud Avatud Valitsemise Partnerlus, millega on tänaseks avaldanud soovi liitud 46 riiki (sealhulgas ka Eesti) just seda proovib teha.
Märtsiks 2012 on Eesti valitsusel vaja esitada tegevuskava avatud valitsemise põhimõtete elluviimiseks, kusjuures selle koostamisse on kohustuslik kaasata ka valitsusväline sektor. Lisaks on valitsustel hiljem vaja esitada enesehinnangu raport, mida täiendab sõltumatu eksperthinnang antud riigist. Need on abinõud, et kodanikel oleks võimalik pidevalt jälgida, kas nende valitsus on teinud suuga lihtsalt suure linna või pidanud antud lubadusi.
Võib juhtuda, et see algatus vaikselt hääbub või läheb suure pauguga lõhki. Aga me ei saa seda kunagi enne teada, kui järele ei proovi – midagi nii mastaapset pole koostöös avaliku ja kolmanda sektoriga rahvusvaheliselt varem ette võetud.
Mida saad Sina ette võtta? Mõtle kaasa, mõtle läbi ja osale. Oleme senise ühiskondliku korra murrangu lävel, aga muidu toimub see silma Sinuta.
