Kõva Türgi
Vaid paar aastat tagasi, pärast seda kui Euroopa Liit oli Türgi ees ukse sulgenud, korraldas Türgi oma poliitika ümber, Euroopast eemale, keskendudes lähiümbrusele. Välisminister Ahmet Davutoğlu aetud joon „naabritega ei tülitseta“, andis sellele reorganiseerimisele strateegilise ja teoreetilise vundamendi.
Türgi keeras uue lehekülje muljetavaldavalt: asus suhtlema Armeeniaga, pehmendas suhteid Küprosega, püüdis Iraani suunata astuma positiivsesse vestlusesse Läänega, veenis Süüriat kahe riigi piirivaidluses kokkuleppele jõudma. Kroonijuveeliks võib pidada seda, et Türgi vahendusel alustati Süüria ja Iisraeli vahel rahuläbirääkimisi.
Siiski ei ole see heanaaberlik poliitika alati välja kukkunud nii kui esialgu plaanitud. Hea läbisaamine Armeeniaga on soiku jäänud, Küprosega ei saavutatud märkimisväärset progressi, Iraaniga suhete soojendamine ei muutnud mulla arvamust tuumarelvastuse arendamise osas, Iisraeli ja Süüria läbirääkimised kukkusid läbi ning Türgi osalemine 2010. aasta Gazasse suundunud laevastiku aktsioonis ning Iisraeli brutaalne reageering sellele andsid signaali, et aastakümneid kestnud Iisraeli-Türgi koostöö on läbi saanud.
Tagatipuks on Türgi kõige lähedasem uus koostööpartner, Süüria president Bashar al-Assad avalikult osutunud kõige verisemaks ja rõhuvamaks regionaalseks türanniks. Assad on nüüd suure osa 2011. aastast mööda saatnud omaenda inimesi tappes, inimesi, kes nõuavad reforme ja vabadust.
Hoolimata nendest läbikukkumistest ei kannatanud Türgi maine, osalt võimaldas USA sekkumise vähenemine Türgil regionaalselt tekkinud võimuvaakumit täita. Araabia Kevad, hoolimata selle seni veel lõpetamata staatusest, nõrgendas Egiptuse regionaalpoliitilist rolli ja tegi võimalikuks Türgi peaministril Recep Tayyip Erdoğanil nii enda kui Türgi positsiooni kindlustada. AKP võit viimastel parlamendivalimistel julgustas teda lausa putinlikele ambitsioonidele.
Kõik see tõi esile Davutoğlu „nullkonflikti“ poliitika ambivalentsuse. Samal ajal kui püüti ajada mõõdukat ning rahumeelset poliitikat, kees pinna all Türgi regionaalne hegemooniline roll. Türgi oli küll konfliktide arbiiter, kuid surus samal ajal nõrgematele osapooltele peale oma arvamust.
Türklased tahavad Bagdadis kanda kinnitada?
Türgi valitud poliitikat ei ole võib-olla korrektne kutsuda „neo-Ottomanluseks“, kuid mõned Türgi naaberriigid võivad nüüd, pärast lootust leida vahekohtunikku ja abilist, tunda, et seisavad silmitsi võimaliku vägikaikavedajaga.
Erdoğani poliitilisi ümberkorraldusi vastanduses Iisraeliga võib mõista kui püüdu mitte üksnes üle saada traditsioonilisest Araabia umbusust Türgi suhtes, võttes arvesse tolle imperialistlikku minevikku, vaid ka kui katset tuua mõõdukat islami alternatiivi teokraatlikusse Iraani ja selle ettearvamatule presidendile.
Kuid Erdoğani avaldused, et tuleb kaaluda Türgi mereväe kasutamist rohkemate flotillide eskortimiseks Gaza piirialadele ning tema avalik toetus võimalikule jõu kasutamisele takistamaks Küprose Vabariigi soovi otsida naftat oma rannikualadelt, on ähvardavad. Erdoğan on tõesti hoiatanud Euroopa Liiduga diplomaatiliste suhete katkestamisest kui Küpros asub 2012. aastal Liidu presidendi ametisse.
Samal ajal näitavad hiljutused vägivaldsed rünnakud Põhja-Iraagis, et kurdidevastane poliitika on hoogustunud. USA vägede tagasitõmbumine Iraagist näib olevat Türgit innustanud looma Iraagi poolele sanitaarkordonit ja võimalik, et ka looma Bagdadisse Iraani mõjusfääri kahandavat rakukest.
Samal ajal kui Läänele võivad meeltmööda olla Türgi on nõusolek hoida oma territooriumil NATO raketivastaseid baase ja äsjased Süüria lipu all tegutsenud sõjalaevade arestimised, on Türgi poliitika suunatud „kõvale“ militaarsele võimule.
Erdoğani viimase aja visiidid Egiptusesse, Liibüasse ja Tuneesiasse toovad samuti esile Türgi ambivalentsuse regionaalse hegemoonia saavutamise osas. Egiptuse kõikuv militaarne hunta ning teised Araabiamaad järgivad Türgi poliitikat kui oma moslemiliidrit. Uus sultanaat? Erdoğan kui uus Saladin?
Türgil on regioonis väga tähtis roll täita. Ta võib olla sillaks Lääne ja Ida vahel, Islami ja kaasaegsuse vahel, Iisraeli ja araablaste vahel. Kuid sellega käib kaasas oht võimuarrogantsi ohvriks langeda, võimu ohvriks, mis on ajaloo vältel lõhkunud ja kõrvale jätnud mitmeid riike.
© Project Syndicate, 2011.
www.project-syndicate.org
Tõlkis Margit Adorf
