Loeme raamatuid või raha?
Meie, ehk Jelena Skulskaja, Teet Kallas ja Fagira D. Morti, ei osanud esimese hooga suurt midagi arvata, sest päevad olid tihedad ja me ei olnud artiklit läbigi lugeda jõudnud. Aga Kallas ütles, et rahvas laenutab seda, mille järele rahvas tunneb puudust. Rääkis, et egas kogu eesti kirjandus ei ole veel nii väärtuslik, et seda peaks ainsamana raamatukogudesse hankima, sest palju ilmub tänapäeval lektüüri, selliseid tekste, mida ei saa nimetada kirjanduseks ja mille kõigega ei ole vajalikki kursis olla. Ja lisas, et on selle artikli juures avaldatud edetabelist nii mõnegi autori raamatuid lugenud. Üldse muutuvat vanainimese maitse sarnaseks sellele, mis on noorena.
Siit jõuame nüüd sinnamaani, et kes on raamatukogude kunded? Meie publiku seas olid valdavalt pensionärid, valdavalt naisterahvad. Oli jah nooremaid ka, olid mõned vanemad mehed, kuid nemad olid pigem erandid. Maarajoonides ongi raamatukogude klientideks vanadaamid. Ja töötud. Tapa raamatukogus silkasid ringi lapsed, neile oli korraldatud joonistusvõistlus, raamatukogu saali kaunistasid kõrvitsad, seintel olid kõrvitsateemalised vesivärvijoonistused. Kiviõli raamatukogus pakuti kõikidele kohaletulnutele kohvi ja kompvekke. Jõhvis oli väga palju rahvast, aga seal oli samal ajal raamatukogutöötajate seminaripäev, seega ei saa öelda, kui paljud olid seal osaliselt tööasjus ja kui palju oli linnarahvast. Ja igal pool oli välja pandud meie raamatutega stend või lauake. Kiviõlis oli luule koha pealt kohe eriti hea valik, imestasin ma. Inimesed käivad raamatukogudes küll, aga käivad need, kes sealkandis elavad. Ja maarajoonides elavad peamiselt vanemad naisterahvad. Nemad tahavad kirjanik Teet Kallase käest küsida rohkem hoopis Õnne 13 seriaali kohta kui tema raamatute kohta. Vene publik huvitus väga eesti luuletajate loomingust vene keeles. Jelena Skulskaja avaldas hiljaaegu luulekogumiku, mis sisaldab lisaks autori originaalloomingule tervet hulka tõlkeid eesti luulest. Oi, kuidas sellel oli lööki! Mina olin kaasa võtnud oma vana luulekogu, mille kast oli kolimise käigus välja ilmunud ja jagasin neid tasuta. Luulelugemise kohta ütlesid raamatukogutöötajad, et nii põnev on ikka ise kuulata seda, kuidas autor loeb, sest muidu kui ise loed, siis on ikka hoopis teine, autori esituses saavad tekstid hoopis teistsuguse elu.
Ja siis nüüd tuleb Lang oma jutuga, et raamatukogud teevad halba tööd. No eksole. Et Lang tahab siin hakata tsenseerima ja mida kõike veel. Tahab raamatukogud lukku panna veel viimati! Raamatukogutöötajad on nördinud, et raha on niigi vähe, muudkui loe ainult raha ja selle suure rahalugemise tulemusena ei jää raamatute peale üldse enam raha, rääkimata raamatulugemise ajast. Ja üleüldse, et raamatukogus tehakse palju muudki peale raamatulaenutamise. Näiteks näidatakse elusaid kirjanikke. Ja see on põnev, siis on veel eriti põnev, kui avastad mingi täitsa uue kirjaniku (meie tuuril olin selleks mina). Ühesõnaga – emotsioonid! Emotsioonid!!!
Meie, kirjanikud isekeskis, arutasime selle reisi käigus, et missugused on tiraažid. Teet Kallas, vana kooli mehena, meenutas vanu aegu, mil tema raamatut trükiti 50 000 eksemplari! Jelena Skulskaja rääkis, et tervel suurel Venemaal trükitakse luuletaja luulekogu 500 (viissada) eksemplari ja suurel Prantsusmaal on luulekogu, mille tiraaž on 800 (kaheksasada) eksemplari juba suur tiraaž. Luuletusi peetakse üldiselt kirjanduse paremaks osaks, eksole. Või ei ole nii? Luuletajana tahaksin ma muidugi nii mõelda. Igatahes – tagasi teema juurde Rein Lang - Barbara Cartland ja Eesti raamatukogude varamu. Eestis on Statistikaameti andmetel 562 rahvaraamatukogu, 406 kooliraamatukogu ja 54 teadus- ja erialaraamatukogu. Nii. Keskmine luulekogu tiraaž Eestis on 300-500 eksemplari. Isegi see, kes rehkendamist üldse ei jaga, näeb palja silmaga ära, et raamatu tiraaž jääb alla selle, et üks eksemplar igasse raamatukokku jõuaks. No romaanide tiraažid on veidi suuremad, ajakirjadega samasse klassi. Aga neidki trükitakse ettevaatlikult ja jaokaupa. Kui me võrdleme siinseid trükitiraaže muu maailmaga, siis on meil asi isegi hästi, kui vaadata rahvaarvu ja ilmuvat raamatute hulka.
Noh, jah. Aga mis nüüd siis edasi? Kuidas vingumisest lahti saada? Rein Lang on ju tegudemees. Selle asemel, et rahvast segadusse ajada ja raamatukogutöötajaid hullutada, öelgu mees mehemoodi oma asi välja. Mitte ärgu irisegu, et vaadake, kuidas teie kõik siin teete ja ajate neid asju, ei saa hakkama, siit on kipakas ja sealt logiseb. Öelgu otse: nüüdsest alates teeme niimoodi: raha riik enam ei anna, nüüd anname raha asemel raamatuid! Mis võiks raamatukogule veel parem olla kui raamatud!?! Hea küll, tuba võiks ka soe olla ja internetiühendus olemas. Aga see peaks tulema kohaliku omavalitsuse taskust. Kuna raamatukogu on riigi silmis nagu laps, kes talle antud koolisöögiraha rasvaste ebatervislike krõpsude peale kulutab, siis tuleb talle taskuraha asemel edaspidi hoopis toidupakk kaasa panna. Ja kui siis viitsib pärast kooli kuskil natukene tööd teha või suvel malevas teenida, siis vaat see omateenitud raha kulutagugi oma kartulikrõpsudele. Selge?
Riik võtku kätte ja andku kirjastustele sisse riiklik tellimus. Kui Kultuurkapital koostab aastapreemiate nominentide nimekirjad, kui kuulutatakse välja erinevate kirjanduslike võistluste (neid jagub aasta peale parasjagu) paremusjärjestused, siis seisku riik selle eest hea, et need teosed, mis žüriide kriitilise pilgu all on lühinimekirjadesse jõudnud, ka raamatukogudesse kohale jõuaksid. Raamatuna, mitte rahana. Ma võin sel teemal suu täis võtta küll, sest olen ka ise oma luulekoguga „Normaalsuse etalon“ kunagi selles aastapreemia nominentide nimistus olnud. Ilmselt tänu sellele olidki mu raamatud olemas näiteks Kiviõli raamatukogus, üsna ebatõenäolises kohas minu jaoks. Selle raamatu tiraaž oli 500. Ka kõige parema tahtmise juures ei oleks saanud kõik riigi raamatukogud seda endale hankida. Kas siis hakkame järjestama raamatukogusid, et kes võiks saada ja kes mitte? Ja missuguse ostja siis ilma võiks jätta? Või kuidas nende miniatuursete trükiarvude juures tagadagi seda, et igasse raamatukokku Eestimaa eri nurkades jõuaks kirjandus, mille puhul auväärsed komisjonid leiavad, et see väärib küünlaid? Ainult raha seda ei lahenda.
Muuseas, kultuurileht Sirp on veebis täies mahus tasuta lugemiseks väljas juba ilmumise päeval. Lisaks on veebis lugemiseks kogu aeg olemas olnud Teater Muusika Kino (kõik artiklid avanevad tasuta lugemiseks veidi hiljem kui samal kuul). Tasuta saab lugeda ka Keelt ja Kirjandust. Iseasi, kas kõik seda kasutada oskavad, sest Keele ja Kirjanduse veeb on väga kehvakene. Igatahes on need võimalused olemas. Üksnes internetiga asju paraku ei lahenda, sest raamatukogude aktiivsed kasutajad elavad tihtipeale ilma internetiühenduseta, ammugi ei ole neil arvutit. Pension või olematu palk sellist luksust ei võimalda. Ja siis ongi hea lugeda roosamannat Cartlandi sulest või minna raamatukokku kaema kuulsat seriaalikirjutajat Teet Kallast. (Kallas annab mulle viimase lause andeks, ma tean. Ta teab ise ka). Viimase uitmõttena võiks ju pakkuda seda, et iga välismaise autori teose laenutajale võiks raamatukogutöötaja kaasa anda mõne eesti autori teose. Midagi niisugust, mis muidu niisama riiulil tolmub. Äkki lugeja vähemalt sirvib siis seda teost. Äkki tekitab huvi. Aga Oleks on paha poiss, seda vanarahvas teab. Äkki on tema vend.
***
14. novembril algab Põhjamaade raamatukogunädal. Juba 15. korda toimuva ürituse teema on seekord "Huumor Põhjalas". Ettelugemisi, ettekandeid, raamatututvustusi ja palju muud huvitavat saab nautida terve nädala vältel nii Põhjamaades kui ka Balti riikides.
Eestis tähistab Põhjamaade raamatukogunädalat üle 100 raamatukogu, kooli, rahvamaja või kultuurikeskuse.
