Lugeja kirjand: Rahvusriigi võimalikkusest 21. sajandil
Igal paigal on oma aura, mis kehtib nii inimese kui ka looduse kohta. Eesti on seisnud aastatuhandeid Euroopa lääne ja ida piiril ja eestlaseks nimetav kooslus Läänemere idarannikul peab seda kohta kangekaelselt enda omaks. Eestlastel on õnnestunud vältida teravaid vastuolusid nii oma vaimses kui materiaalses kultuuris ning sulatada ühte enda vana ja ürgne ning saabunud uus ja võõras.
Eestlaste jõud, tarkus ja töökus on alati olnud seotud maa ja loodusega. Meie uhkus ja rahvuslik identiteet ei ole kunagi olnud hoonetes ja rahas, vaid ikka maas ja looduses. Eestimaa tulevik on seotud loodushoiu tulevikuga, sest inimese eksistents sõltub loodusressurssidest ja inimkond peab olema jätkusuutlik. Eesti poliitikute teadvusesse peab jõudma arusaam loodushoiu vajadusest. Loodusressursside ja nende kasutamise üle tuleb hakata pidama samasugust arvestust nagu peetakse rahas mõõdetava kapitali üle. Kas mürgitame õhu ja vee, jätame oma lapsed ja lapselapsed ilma puhta õhu ja veeta? Ida-Virumaal lüüakse juba häirekella puhta joogivee pärast, meie pinnavesi on suures osas reostunud. Ma ei tea, mida eestimaalased nelja põlvkonna pärast süüa ja juua soovivad. Kas nad eelistavad hamburgereid või einestavad restoranis? Aga ma olen kindel, et nad eelistavad head vett halvale, keemiliselt puhast toitu saastunule. Ei ole õiglane, kui meie lapsed ja lapselapsed peavad puhast vett ostma poest, kuna põhjavesi on maavarade kaevandamisest ja kemikaalide kasutamisest rikutud. Nii meie endi kui veel sündimata eestlaste tervis ei sõltu niivõrd pensionisammaste kõrgusest, vaid sellest, kuivõrd suudame kasutada ja säilitada looduskeskkonna tuge oma heaolu tagamiseks. Meil ei ole kusagilt võtta teist Eestit kui saastumine ületab loodusliku taastumisvõime. Peame olema looduse arukad osalised, et tagada Eestimaa keskkonnaohutus, looduse ilu ja võlu ka meie järeltulevatele põlvedele. Tuleb elada nii, et tulevased põlved ei saaks meile osutada üle õla külma pilku meie vääritute tegude eest. Ja et meie tänased teod oleksid au sees ka järgmistel aastasadadel.
Eesti tulevikust rääkides ei saa täna enam ümber ega üle Euroopa Liidust. Euroopa riigid on Euroopa Liidu liikmeks saanud erinevatel aegadel ja põhjustel. Algselt oli liitu vaja rahu säilitamiseks ja turgude laiendamiseks, et muuta oma majandus stabiilsemaks. Liitumisega muutus riigipiiride ületamine lihtsamaks ja inimestel avanes võimalus vabalt liikuda. Euroopa Liit on tekkinud eeskätt suurte riikide loominguna. Vahe suurte ja väikeste riikide vahel Euroopa Liidus on märgatav ka täna. Suhetes välisriikidega lööb ikka välja Prantsusmaa, Inglismaa või Saksamaa huvid. Eestlased on üks väiksemaid rahvusi Euroopa mandriosas. Eesti-taolisest liitujast rullitakse üle, meie sõnaõigus ja sõnade kaal on väikene. Eestile on jäänud osalemisrõõm ja vähem otsustamisrõõmu. Liikmesriigina tähendab Eestile liidu kohustuste järgimist aastakümneteks. Minu arvates pannakse sellega alus üldisele euroopastumisele. Algab väikeriikide ja –rahvuste vaikne väljasuretamine. Varsti lepivad kõik koondnimega eurooplane. Ideoloogias Euroopa Liit toetab kõikide keelte säilimist, ent ei seo keelt ja kultuuri vältimatult rahvusriigiga. Rahvuste aeg Euroopas hakkab läbi saama. Rahvuslik identiteet asendub Euroopa identiteediga. Eesti kuulub ajalooliselt Euroopasse. Euroopa ajalugu on kristuse ajalugu. Euroopa Liidu liikmesriigid, sealhulgas ka Eesti on Rooma Paavsti mõjualadelt. Ainult Kreeka kuulub Bütsantsi aladele. Ajalooliselt on eestlastes säilinud baltisaksa kultuuri mõju. Ma lootsin Eesti Euroopa Liidu liikmesriigiks saamisega naaseda Euroopasse kui oma päriskoju. Aga see kodu ei ole enam seesama Euroopa, kuhu minu vanavanemad kunagi kuulusid. See, mis teeb täna Euroopast Euroopa, ei ole geograafia, ajalugu, keel ega religioon, vaid väärtused, mida Euroopa on otsustanud kanda. Eesti liitub läänemaailmaga uuesti. Euroopalikke väärtusi meile peale ei sunnita, küll antakse sageli hinnang meie euroopalikkusele selle alusel, milliseid hoiakuid ning suhtumisi hindame. Olen seisukohal, et euroopalikke väärtusi ei omandata poliitiliste otsustega ja mõtteviisi ei paranda Euroopa Liidu toetustega. Seda mõttemaailma tugevdab veel liidu ühisraha euro kasutamine. Euroopa üldiste väärtuskategooriate esiletõusmise ohjamiseks tuleb aktiivselt märku anda, et on olemas ka Eesti rahvuslik identiteet. Ühinemine Euroopa Liiduga oli tõsine väljakutse mitte ainult Eesti riigi- ja majandusstruktuuridele, vaid kogu eestimaalaste kohanemis- ja arenguvõimele. Liitumisega harmoniseeriti riigi ja majanduse juhtimine. Näiteks lühikese ajaga võeti vastu suurel hulgal uusi seadusi, mis ei olnud seotud Eesti tegelike vajaduste ja rahvusliku arenguga. Paljud uued Eesti õigusaktid on sõna-sõnalt üle võetud Euroopa Liidult. Euronormid hakkasid kehtima jõuga. Samas seadusandluse harmoniseerimisega Euroopa Liit on andnud eestlastele palju uusi võimalusi oma elu edendamiseks. Liitumisega avanesid uued nn.mänguväljad. Aga iga uus võimalus arengus toob kaasa ka riske. Eesti sattumine Euroopa Liidu elukorralduse ja kultuuri üha tugevama mõju alla on vältimatu.
Jah, eestlane astub oma mõttemaailmas jõuliselt läände. Muutumas on peaaegu kõik meie ümber- asjad, kodud, töö ja kombed. Lääne-Euroopa on sihtmärk paljudele üliõpilastele ja äriinimestele. Mudel, et ka eestlasele on läänemaailmas kõik võimalik, innustab tänast noort. Asjalikud inimesed saavad läbi igal ajal, mida elu ka ei tooks. Eestlane saab olla igal pool, aga kas ka õnnelik? Vanavanemate elu on varsti sama võõras ja kummaline kui mõne kauge suguharu elu troopikas. Võib väita, et see on paratamatu: uus elu on parem, see tähendab mõnusam ja lahedam kui vana. Järelikult ei ole põhjust vana kahetseda ja võib olla mäletadagi. Paraku ei ole alati selge, kas uus elu ongi vanast parem, kas oleme õnnelikumad kui olid meie esivanemad. Veel vähem suudetakse hinnata, kas see kiiresti muutuv elulaad on midagi kindlat ja kestvat või ollakse valinud ummiktee, mis viib kord suure kriisini. See on oht põlvkondade järjepidevusele. Järjest enam kerkib esile lääneliku elustiili väärtustamine: slängid ja laenud eesti keele sõnavaras, madal iive, segaabielud, seksuaalvähemused. Eestlane võtab välja notebook´i, märgib sinna businessman´iga briefing´u aja. Okey, see kõik võib olla very nice, aga minu arust peaks eestlasel jätkuma tahet oma keelt kultuuristamise sildi all mitte risustada. Eestis juurdub läänelik emantsipatsioonimudel, kus haritud ja edukad naised väldivad pereelu ja lapsi. Noored ihkavad ringi reisida, maailma näha ja huvitavaid inimesi kohata. Ajal, mil võimalusi ja valikuid rohkem, ei taha noored enam varakult pereelu alustada. Abiellumine ei ole enam moes, lahutuste arv on suur ja suhted tekivad ja purunevad kiirema tempoga kui vanavanematel. Erinevatest rahvustest abieludega on eestlane saanud võõrast verd oma soontesse ja geenidesse. Võib olla siin peitubki meie sitkuse, vastupidavuse ja vastupanu saladus kõigile katsumustele. Oleme võõra vere ja teised kultuurid vaikselt endasse sulatanud, oleme nad omaks võtnud ja tasapisi eestistanud. Eestlaste segaabielud näitavad ikka reeglina eestistumise suunda. Kellegi jaoks ei ole saladus, et on inimesi, kes elavad koos omasoolisega. Samamoodi elati juba Rooma impeeriumi päevil. Homod võivad vabalt elada ja nautida teineteist. Olen seisukohal, et mõnes teises riigis võivad homod abielluda, aga arvestades Eesti rahvaarvu ja iivet, tuleks meil sellest loobuda. Olen arvamusel, et ka lapsel on õigused- õigus naissoost emale ja meessoost isale. Otsida kristliku abielu kõrvale muud võimalust- see on variserlik mäng. Suure globaalse seotuse tõttu ei ole Eesti kaitstud muudatuste eest Euroopas. Euroopa globaliseerumisega meie valikud ei ole enam suurelt jaolt meie endi valikud
Tänapäeva globaliseeruvas Euroopas peab olema väga tugev isiksus, et oma juurte juurde kinni jääda. Eestlus ei tohi olla nagu kuldraha, mis pidulikel hetkedel karbist välja võetakse ja näitamiseks läikima hõõrutakse. Kui pidu läbi, pannakse see tolmu koguma ja las ootab kuni jälle vaja läheb. Olen arvamusel, et oma juurte tundmine annab tänapäeva Euroopas kindlustunde, aitab eristuda muust massist ja jääda eestlaseks, ühtlasi austades teisi rahvaid ja kultuure. Hetkel seostan ennast rohkem Eestiga kui Euroopaga. Olen paljulapselisest perest pärit maanoor ja pealinna ärimaailmast kaugel. Minul on olnud õnn üles kasvada vanematekodus, ma ei ole pidanud elama üürikorterites ja erinevates linnades. Minus elab edasi ürgne eestlane: austan vanu traditsioone ja kombeid, mulle meeldib mõelda ja rääkida eesti keeles. Inimene peab teadma, kes ta oli minevikus ja kes on tulevikus. Peab teadma kes ta on, kust ta on ja mis teda selle maaga seob. Mulle meeldivad vanad asjad, nende aeg ja pärimuskultuur ei lase seda unustada. Austan vanu eestlaste laule. Ise mängin juba kümme aastat rahvamuusikaorkestris kontrabassi, ei häbene kanda pastlaid ja mulgikuube. Kui ma tunnen oma rahva ajalugu ja pärimuskultuuri, peaks minul olema piisavalt enesekindlust ja austust enese vastu ning läänemaailma unelmad ei suuda mind uppi lüüa. Muutuma peab, aga muutuda ei tohi kellekski teiseks, vaid uueks iseendaks. Pean teadma vana, et arendada uut. Me peaksime teadma võimalikult palju oma minevikust, sest siis mõistame üksteist paremini, talletub põlvkondade elukogemus. Ansambli Neiokõsõ edu Eurovisiooni kohalikus eelvoorus moodsates ürgeestlaslike rahvarõivastega näitas selgtelt eestlaste soovi eestluse järele. Eestlust leiame Kivirähk´i ja Jaan Krossi raamatutes, Taska filmis ja Arvo Pärdi muusikas. Aksepteerin Jakob Hurt´i ütlust: “ Eestlased ei ole kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahvasugu, kes ammu juba maailmas elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma jääb”. Mina usun, et Eesti on ilus maa ja eestlased fantastiline rahvas. “Tere, armas eesti rahvas….” nii pöördus Johann Voldemar Jansen lugejate poole rohkem kui sada aastat tagasi ja loodan, et seda pühalikku pöördumist kasutatakse veel aastasadu.
Taavi Tammekivi
