Lugeja kirjutab: Alamatest ja kodanikest
Meie vastne President kutsub meid väsimatult üles äratama endas kodaniku, rajama kodanike ühiskonda ja loobuma olemast kuulekas alam. Mida see tähendab?
Meil on lähiajaloost võtta näiteid nii sellest kui teisest.
1918 - 1920 käitusime kui vastrajatud Eesti Vabariigi kodanikud ja kinnistasime oma vanaisade ja -emade verega Eesti Riigi. Siis muutusime üha enam kuulekateks alamateks ja see maksis ennast 1939/1940 valusasti kätte - kaotasime oma riigi ilma ühegi püssipauguta.
1987-1992 ärkas meis taas kodanik, me lõime KODANIKE Komiteed ja taastasime Riigi, mille meie esivanemad olid vereohvriga rajanud.
Ning taas muutusime üha enam kuulekateks alamateks ja leppisime isegi sellega, et meie presidendiks sai lauskommunist ja valitsema hakkas meid suuresti padukommunistidest koosnev venemeelne valitsus. Aga tundub, et see oli ka taluvuse piir. Esimesel võimalusel ärkas meis taas kodanik ja EV presidendi valimisel käitusime kodanikena - tagajärg on teada!
Nüüd on ees Riigikogu valimised ja kõik gallupid näitavad, et kodanik meis pole taas uinunud - tundub et sedakorda käitume Eesti Vabariigi KODANIKENA ja punased võivad kohvreid pakkima hakata. Kuid sellest ei piisa! ALAM läheb kolde ette tagumikku soojendama, KODANIK teab, et Toompeal ei istu piiramatud võimurid,vaid tema poolt valitud esindajad,kes on talle igal hetkel kohustatud oma tegudest ja plaanidest aru andma. Ja täitmist vajavad ka seni täitmata
jäetud lubadused - plats pole ju seniajani puhas! Alam lepib sellega, KODANIK mitte!
Niisiis: olgem veel viimast korda alamad ja täitkem oma Presidendi üleskutse, saagem kodanikeks ja mõistkem - kodanik olla pole mitte ainult õiguste nõudmine, vaid ka ja esmajoones kohustuste täitmine. Kodanik ei küsi pidevalt mida ta oma riigilt saab, vaid esmajoones mida ta oma riigile
annab!
Ja kui nii, siis võime oma Riigile uhked olla ja EESTLANE OLLA ON UHKE JA HÄÄ!
Kalle Lindi
