Tähendab ÜHE NELJANDIKU tundeid solvati, aga keegi ei küsi, kuidas tunneb ennast KOLM NELJANDIKKU eestimaalasi.

Olen 50 aastane, pärit segaperekonnast – isa ukrainlane (ehk venekeelne), ema eestlane. Kodune keel vene keel. Algkoolis õppinud vene koolis, alates põhikoolist õppinud eesti koolides. Muide just seepärast vahetasid vanemad minu vene kooli eesti kooli vastu, et stalinistlik propaganda oli vene koolis domineeriv ja muutusin sellises koolis silmnähtavalt venemeelseks – laps oma õrnas eas on ju nii mõjutatav (muide kurja juur on vene kool praegugi, sest olen õpetaja ja näen-kuulen, mis seal tegelikult toimub – kahju, et see on ikka veel võimalik EESTI VABAS RIIGIS). Juba sügaval vene ajal, tugeva tsensuuri tingimustes, suutsid eesti koolid säilitada eesti meelt ja keelt, suur tänu neile selle eest, sest muidu oleksimegi praegu üks suur Venemaa, mida ihkavad ja jäävadki ihkama siin elav vene „viies kolonn“.

Tänu vene „vabastajatele“ olen ilma jäänud kõigist oma vanaemadest ja vanaisadest – isa vanemad tapeti Lääne-Ukrainas, kui kulakud ja lapsed saadeti Venemaa lastekodudesse, kus vormiti neist eeskujulikud venelased (isa ei mäleta ukraina keelt peaaegu üldse); ema pere hukkus Siberi väljadel, nagu muide väga paljude eestlaste pered.

Mis te arvate, mida peaksin ma tundma, kui näen venelasi Tallinna kesklinnas lehvitamas eelmise aasta 9. mail Nõukogude Venemaa lippe ja rebimas maha eesti lippu?! Karjumas tänavatel: „Rossija, rossija!“

Vaatan juba terve nädal eesti telekanaleid ja ei jõua ära imestada, kuidas tuntakse kaasa „raskes olukorras“ Eestis paiknevale vene rahvale. Vähe sellest, et käed värisevad ja süda jätab lööke vahele vaadates vene televisiooni, on ka eesti ajakirjanike vaatamine-kuulamine täiesti talumatu.

Lähimateks näideteks eilne „Pealtnägija“, kus eesti ajakirjanikud praktiliselt kahtlesid eesti politsei aususes surnud Dima suhtes. Ja näidata ilma kommentaarideta seda, et kui vaeselt elab üks õnnetu venelane Eestis – see oleks nagu töö vene televisioonile. Saan aru, et see vene naine valetas, aga, et eesti ajakirjanikud vaid noogutavad ja toetavad seda valet - on nii vastik. Mina ei tunne seda poja kaotanud ema, kuid võin elementaarse loogika põhjal öelda, et mees (antud juhul hukkunud Dima), kellel on mobiiltelefon taskus ja kes töötab ehitusel, ei saa olla Eesti Vabariigis vaene. Minu poeg ehitab hetkel oma maja ja ma tean väga hästi, kui raske (praktiliselt võimatu) on leida ehitusmeest, ükskõik kui suure raha eest, aga Dima suutis nii kõvasti töötada, et teenis vaid 1000 krooni kuus – see on ju lausvale, mille peale eesti ajakirjanikud noogutavad mõistvalt ja kaastundlikult. Nii häbi on! Pealegi, mida tegi Dima sel ajal kesklinnas – tundis röövijatele kaasa, mõnules Eesti hävitamist jälgides, või lõhkus ja märatses, või ootas ka oma võimalust varastada. Minu pojal ei tulnud mõttessegi tänavatele minna. Ma ei pidanud teda keelitama koju jääda.

Aga lõplikult ajendas mind kirjutama täna hommikune „Terevisioon“. Stuudiosse on kutsutud jälle ainult kaks venelast, Eesti Vabariigi kodanikud, kellest üks on – ametliku pressi esindaja Viktoria Ladõnskaja Eesti Ekspressi üks toimetajatest, tüüpiline Interrinde esindaja. Vaeseke, küll tal on ikka raske Eestis elada – palka ei maksta, peseb ööd ja päevad eestlaste tualette eestlaste põlguse, kiusamise ja sõimu saatel. Elab keldris ja on poolpaljas, sest ühtegi riidehilpu pole selga panna. Ja eesti ajakirjanikud – nii kaastundlikud, nii mõistvad ja suurte lootustega, et ega ikka vene rahvas solvunud ei ole, ehk ikka teevad veel eestlastega koostööd! Integreeruvad.

Käisin just hiljuti Rahvusarhiivis, et vaadata toimikut, kus on venelaste poolt represseeritud ja tapetud minu suguvõsa – vanavanemate, tädide ja onude viimaseid appihüüdeid Eesti okupantide poole. Ainuke, kes veel Eestisse jäi oli vanavanaema – vana haige inimene, kellelt võeti tema lapsed ja lapselapsed ja tapeti Venemaal ning jäeti täiesti purupaljaks. Talle ei makstud ei pensioni, ei toetust – üldse mitte midagi, ta pidi paluma almust, sest elupõlise linnainimesena ei olnud tal ka juurikaid, mida närida, vot see oli vast „hooliv valitsus“. Toon siinkohal ühe lõigu koopia tema kirjast vene nn. „VABASTAJATELE“ (Vaata pilti nr 1)

ja lõigu nende „HEATEGIJATE“ vastusest (pilt nr 2)

Selgituseks niipalju, et lapselaps Erika, kes viidi koos kogu perega 1941. aastal Siberisse, lubati 1947. aastal tagasi, kui alaealine, aga peagi selgus, et valesti tagasi lubatud ja deporteeriti nüüd uuesti - teistkordselt, kui juba kõik tema sugulased: ema, isa, vend olid laagrites ja asumisel surnud. Muide represseeriti raudteetöölise (ehk sotsiaalselt täiesti sobiva päritoluga) perekond ainult seetõttu, et represseeritavate nimekirja sulgemiseks oli puudu veel üks perekond (arv oli ju Venemaa poolt ette antud) ja kuna raudteetöötajate hulgas ei olnud soovitav väljasaatmise hetkeks olla eestlasi (et ei saboteeriks väljasaatmist), siis oli ju minu vanaisa perekond täiesti sobilik nimekirja sulgemiseks.

Ma ei ole mingi partei liige ega liikumise tegelane, tavakodanik tänavalt, aga ma valisin reformierakonda just seetõttu, et ta lubas lõpetada selle jõudemonstratsiooni, mis toimus viimastel aastatel eriti ägedalt selle nõukogude monumendi juures.

Ja mis siis nii hirmsat on nüüd juhtunud, surnud saavad oma viimseks puhkepaigaks surnuaia (mitte tallatava platsi) – küll on ikka kole lugu, oi, oi, oi, pahad eestlased! Antsip, kes sai valimistel nii palju hääli, kui pole Eestis veel keegi saanud, täitis oma lubaduse – oi, oi, oi, täielik kurjategija.

KUULAKE OMETI EESTI RAHVAS (ka venekeelne), KUIDAS SEE KÕLAB!

Venelased küsivad, kus on neil käia mälestamas oma hukkunuid, lihtne vastus – muidugi surnuaial. Ma küsiksin vastu, kus saan mina käia mälestamas oma esivanemaid, kes on tapetud Venemaa avarustel – EI KUSAGIL. Ma ei kujuta ette, et kõigi venelaste poolt hukatute järeltulijad Eestist koguneksid Punasel Väljakul Moskva südames Eesti lippudega ja skandeeriksid: „EESTI, EESTI, EESTI, Putin maha, kui kuritegelik stalinist, Venemaa palugu vabandust oma kuritegude eest!“ ja viskaksime kividega Lenini mausoleumi või Stalini hauaplaati. Selle eest venelased tapaks meid sealsamas ja otsemaid.

Olen informaatika õpetaja ja õpetanud arvutioskusi paljudele vaid vene keelt oskavatele nii vanuritele kui noortele kui lastele, ja tean täpselt, et nende suurim soov on saada tagasi oma domineeriv positsioon Eestis ehk tagasi need ajad, kui nemad olid siin peremehed ja integreeri neid või mitte, räägi neile mida tahes, „suudle või varbaid“, ootavad nad ikka, et oleksime vene impeeriumi osa, sest siis elasime ju kõik „sõbralikult“. Eks ikka püüad timukale meele järele olla, kui kirves ripub kogu aeg sinu pea kohal ja seda elu nimetavad nad „sõbralikuks“.
Vene keeles on hea väljend: „Skolko volka ne kormi, vsjo ravno v les smotrit.“ Parafraseerides seda võiks öelda: „Kui palju me ka venelaste ees ei lipitseks, sellegi poolest vaatavad nad Venemaa poole ja ootavad sealt tanke, mis paneksid lõpuks eestlased jälle oma kohale tagasi, ajalooliselt väljakujunenud orjade staatusesse.“
Ja kuna Eesti telekanalid lasevad rääkida vaid venelastel ja valitsuse liikmetel, siis jääbki Venemaale õigus öelda, et rahvas on pronkssõduri üleviimise vastu ja ainult poliitikud (ehk valitsus) ajavad oma rida ning ei kuula eesti rahva arvamust.

Ja veel, mul on nii häbi, et minu kalli Eestimaa armsa pealinna linnapea on inimene, kes toetab vene okupante ja õigustab oma linna maradööre ning süüdistab seaduslikult rahva enamuse poolt valitud eesti valitsust rahva tahte elluviimise eest.

Issand, kui häbi on mul selliste eestlaste pärast!

Ja veel integratsioonist. „Viies kolonn“ ootab pikisilmi märguannet Venemaalt, et võim üle võtta ja öelda jälle, et eesti rahvas nii tahtis (nagu seda juba tehti 40-ndal), meie aga pajatame integreerimise puudujääkidest. Venelane (ka kohalik) ei lepi kunagi oma impeeriumi mõju kadumisega ja ka need venelased, kes on juba eesti kodanikud (muide enamus selleks, et pääseda siit Euroopasse ja tarbida eesti hüvesid), loodavad sisimas, et ükskord on siin jälle nende võim.

Uskuge mind – tean seda oma sadade ja sadade vene tuttavate tõttu – enamus neist toredad inimesed. Ma olen neile selgitanud küll, et kui paljude venelaste isad-vanaisad on tapetud sõjas sakslaste poolt, siis eestlaste iga teises perekonnas on represseeritud või tapetud kogu perekond (naised, lapsed kaasa arvatud) venelaste poolt, siis nad väidavad, et see on vale ja puha poliitikute mängud.

Panite tähele, kuidas reageeris Viktoria Ladõnskaja „Terevisioonis“ Jeltsini ausamba püstitamise ideele. Ta läks lausa põlema ainult vihjest sellele, et Eesti vabaks saamisele kaasa aidanud venelast võiks üldse austada.
Tean ka seda, et nii Euroopa Liit kui NATO müüvad meid jälle maha nagu 40-ndatel, et kaitsta vaid ennast Venemaa eest. Venemaa on hirmus loom ja järjest hirmsamaks läheb.

Ja kurb on see, et isegi praegu, kuni oleme veel vabad, annab ajakirjandus televisioonis sõna vaid venelastele, et küsida neilt, kuidas nad tunnevad ennast (näit. ka Maire saade „Meie“), ja ei ühtki rühma eestlasi pole kutsutud, et rääkida sellest, mida tunnevad eestlased.

Mina esitaks kõigile Eestis elavatelt muulastele vaid ühe küsimuse: „Kas Eesti okupeeriti 1940. aastal?“ Ja need, kes vastavad küsimusele EI (st. tegelikult ei integreeru kunagi Eesti ühiskonda), mingu elama sinna, kus on terve suur riik (Venemaa) nende kaasmõtleja.
Nagu minu venekeelne isa tavatseb öelda neile, kes pole eluga Eestis rahul: „Požaluista, dva chasa i granitsa!“

Maripuu, õpetaja Pärnust

PS. Tänan valitsust, politseid ja suursaadikut Eesti huvide kaitsmise eest ja julguse eest „mädapaise eemaldamisel“. Jõudu jätkata samas vaimus!