Lugeja kirjutab: kuus põhjust, miks jätta pronkssõdur teisaldamata
„Härrased , juhin tähelepanu, see mis praegu toimub, ongi elu.”
20 sajandi lõpu tundmatu Eesti filosoof, pärast kuuendat õlut, nagu meiegi.
Elus ei saa talitada, nagu B kategooria filmis. Elus tuleb oma otsuste eest vastutada. Ning nende tagajärgedele ette mõelda. Paraku, mida heaolulisemaks meie olemine muutub ja mida kaugemale meist nii ajas kui ruumis jäävad üleelatud hirmud, seda omasemaks saab ka meile filmi ja elu paradigmade segiajamine. Tundub, et ka n.n. Pronksmehe afääriga seoses ei ole me mitte just kõiges ja alati realismi ja otstarbekuse karmi sundi arvesse võtta soovinud. Käesoleva kirjutise autori arvates oleks Eesti riigi ja rahva huvides õige Pronksmees rahule jätta. Igal juhul praegu. Alljärgnrevalt püüamegi põhjendada miks.
Korrektsuse nimel tuleb kohe kohe nentida, et toodud põhjendused ja argumendid on täiesti eesti kogukonna kesksed. See asjaolu läheb mingis mõttes vastuollu autori enda lõpulausega. Paraku on juba seisukohad pronksmehe küsimuses väga selgelt etniliselt jaotunud, ning mingi teistsugune loogika siin lihtsalt ei toimiks.
Niisiis: 6 põhjust eestlastele, miks Aljosha peaks Tõnismäel edasi seisma.
Põhjus 1: Pronksmehe asukoha muutmine ei muudaks midagi paremaks ega lahendaks ühtegi probleemi.
Enamik inimesi tõenäoliselt nõustub meiega, kui väidame et igasugune tegevus (vähemalt riigi ja rahva tasandil toimuv tegevus), seda enam kui ta on seotud riskiga, peaks kuidagi olema suunatud mingi vajaliku eesmärgi saavutamisele või probleemi lahendamisele.
Julgeme arvata, et käesoleva asjage seotud probleem on paljude eestlaste meelest järgmine:
Teatud (suure?) osa eestimaa venelaste lojaalsus eesti riigile on pehmelt öelda kaheldav. See leiab meie arvates muuhulgas väljenduse ajaloosündmuste meist erinevas hindamises. Aga ka teatud Eesti jaoks traagiliste aastapäevade pidulikus ja kärarikkas tähistamises. Muuhulgas pronkssõduri juures.
Samuti arvavad eestlased , et nende vana vaenlane Venemaa võib kasutada ja tegelikult ka kasutab neid inimesi ära Eesti riigi vastu.
Kas on nii? Okay.
Jätkem siis esialgu analüüsimata, kas too vaatenurk on ikka sajaprotsendiliselt õige. Oletame lihtsalt et on, ning võtame ta sellisena oma tegutsemise aluseks.
Niisiis, me tahaksime, et kõik Eesti elanikud sõltumata oma etnilisest päritolust oleksid Eesti riigile lojaalsed ja hindaksid sarnaselt meiega meie ajaloo põhiseiku. Samuti tahame me , et Venemaa ei segaks end meie asjadesse ega peaks ennast meie suhtes vaenulikult ülal.
Nii ? Aga jumala autta ! Kuidas selle õnnetu pronksmehe teisaldamine meid siin aidata saab? Vähemalt seni ei ole keegi ju isegi proovinud seda seletada .
Tegelikult on ju tõenäoline et ,et isegi õnnestumise korral ajaks see asja pigem hullemaks, kui paramaks.
Kui keegi just ei pea lahenduseks seda , kui määrame linna ääres ühe spetsiaalse koha Eesti-vastasteks kogunemisteks ja väljaastumisteks. Asjaolu et need inimesed on siis pisut kaugemal, kuid see-eest on nad radikaalsemad, vihasemad ja neid on palju rohkem, ei teeks kindlasti midagi paremaks.
Järelikult ei tasuks asi tegemist isegi siis, kui ta ei oleks seotud riskidega.
Äärmisel juhul, kui oletada, ülaltoodud teesid paika ei pea, peaksime ikkagi kõigepealt rääkima eesmärkidest , nende saavutamise tõenäosusest ja nendega seotud riskidest. Ja alles siis sellest, mida teha.
Põhjus 2: Riskid on analüüsimata ja hindamata.
On täiesti selge, et asja ette võtnud poliitikud ei ole tajunud kuju tegelikku tähendust venelastele ega oska setõttu hinnata teisaldamisega seotud riskide suurust ja tüüpi. Nimelt:
• Kuju ei ole lihtsalt hauamonument, see on siinsete venelaste rahvuslik sümbol. Ja seda sõltumata nende vaadetest ja lojaalsuse astmest. See on taas üks neist asjust siin ilmas, kus formaalse loogika argumentide ja veenmisega mitte midagi peale hakata ei ole. Ja ei ole siin olemas ka mingit „tsiviliseeritud” ja „euroopalikku” lahendust.
• Seetõttu tooks kuju teisaldamise katse endaga tõenäoliselt kaasa mastaabilt vähemalt Läti koolireformi protestidega võrreldava liikumise.
• Kuna tegemist on materiaalse objektiga, mida võidakse üritada kaitsta, on füüsiliste kokkupõrgete oht isegi suurem. Peame endalt küsima, kas olema valmis suurusjärgu või kahe võrra suuremaks Lihula konfliktiks, kus lisaks oleks etniline mõõde.
Põhjus 3: Konflikti ebasümmetrilisus toob kaasa lisariske.
Kui me konflikti siiski alustame, siis lähtudes eelnevast, siseneme me situatsiooni, kus meil õigupoolest ei ole mitte midagi võita, meie oponentidel on aga ülim motivatsioon mitte kaotada. Tuletagem meelde omaenda hingeseisundit kaheksakümnendate lõpus.( Siin oleks jällegi kohane paralleeli tõmbamine Läti koolireformi konfliktiga. Soovimata anda hinnangut kogu sealse aktsiooni tulemuslikusele nentigem, et lätlased olid vähemalt iseendale selgeks teinud milline on nende eesmärk ja kuidas koolireformi abinõud peaksid selle eesmärgi saavutamist toetama.
Ka olid nad veendunud eesmärgi strteegilises olulisuses ning valmis selle nimel riskima)
Sellises olukorras oleks ülimalt tõenäoline situatsioon, kus me pärast esimesi tõsiseid probleeme leiaksime, et asi pole tegelikult verd ja ohvreid väärt. Kui me aga siis taganeme, võib juhtuda, et samu meetodeid proovitakse meie vastu ka olulisemates küsimustes. Seal kus me ei enam taganeda ei saa.
Põhjus 4: Nii ei tohiks igal juhul asju ajada.
Protsessi alustamine just nüüd ja olemasolevatel asjaoludel jätaks mulje (mis paraku kipubki tõsi olema), et Eesti poliitikat ja ühiskonda on võimalik väga lihtsalt manipuleerida äärmiselt väikese arvu marginaalsete tegelaste poolt. Sündmuste ahel - provokatsioon – Venemaa etteaimatav ja totter reaktsioon sellele – meie etteaimatav ja totter reaktsioon Venemaa etteaimatavale ja totrale reaktsioonile , näib töötavat bezotkazno. Sellise mudeli edasisel kinnistumisel võivad olla kaugeleulatuvad ebameeldivad tagajärjed.
Põhjus 5: Strateegilisi riske, ka vähetõenäolisi , tuleb alati õige kaaluga arvestada.
Eesti riigi terviklikkuse säilimine taasiseseisvumise käigus oli tegelikult mingis mõttes ime ja ilmselt ka soodsate asjaolude kokkulangemise tulemus. Paljudes teistes piirkondades, kus Venemaaga piirnev ala oli etniliselt erinev põhirahvusest (Oseetia, Abhaasia, Dnestri piirkond), ei õnnestunud sama saavutada. Me oleme tegelikult ikka veel ebapüsiva tasakaalu tingimustes. Seega, seda tasakaalu kõigutada tasuks ainult äärmiselt oluliste rahvuslike huvide nimel. Lihtsalt pulli mõttes või pööblile meeldimise pärast seda küll ette võtta ei tohiks.
Põhjus 6: Eesti Vene suhted ei ole veel kaugeltki nii halvad, et nad enam halvemaks minna ei saaks.
Meedias laialdaselt kultiveeritava (ametliku) teooria järgi ei sõltu Eesti Vene suhted meist. Nad on põhimõtteliselt halvad, kuna Venemaa (juhtkond) on põhimõtteliselt ning fundamentaalselt halb ja meie ei saa teda kuidagi paremaks teha. Isegi, kui ´me selle teooria vaieldamatult õigeks tunnistame, jääb ikkagi alles selgelt negatiivne mõju vene avalikule arvamusele . See omakorda teeb elu raskemaks meie võimalikel sõpradel, ning rõõmustab meie vaenlasi Vene poliitilises spektris. Eestile jäiga surve avaldamise pooldajate aktsiad igal juhul tugevnevad. Lisaks, kuna võimalik suhete halvenemine toimuks siis ka meie liitlaste silmis vähemalt osaliselt meie endi süül, oleks ka selge toetuse saamine Läänest raskem, kui tavaliselt.
Mida teha ?
Lähtudes eelnevast, tuleks meil meie endi poolt tekitatud lollist olukorrast võimalikult vähese näokaotusega välja pääseda. Täiesti selge on selle juures ainult üks asi – mida kiiremini me seda teeme, seda vähem sülti lipsu peale jääb. Julgeks arvata, et ka loo algatajad on asja ära jaganud ja kratsivad nüüd isegi kergelt kukalt.Pakuksin välja järgmised tõenäolised stsenaariumid:
• Unustame kogu piindliku loo. Teeme näo, et midagi pole olnud. Kõrgeim tõenäosus.
• Palume onu George W. -l endaga tõrelda ja lõpetame siis. Nii jääb meist ehk pisut parem mulje. Oleks kah päris meie moodi.
• Laseme Keskerakonnal valitsuse moodustada. Siis saaksid praegused sambaaktivistid ebaõnnestumise Savisaare kaela ajada (no teate, meie oleks ju ära teinud aga .. jne jne.. ). Järgmiste valimiste eel oleks jälle hea varnast võtta. Asjaolude nii kujunemisel täiesti arvestatav.
Tagasi eesmärgi juurde.
Aga äkki talitaks seekord hoopis nii, nagu ei Venemaa ega ükski teine meie oponent meilt oodata ei oska. Üllataks neid õige.
Talitaks mõistlikult ja eesmärgile suunatult.
Istuks näiteks ümber laua kohaliku Vene kogukonna arvamusliidritega. Tunnistaks neile hakatuseks üles, et seekord jah sai vist pisut üle võlli pandud . Teeks maha, et me järgmise 5 aasta jooksul seda teemat üles ei tõsta. Ja ka siis teeme ainult seda, milles suudame omavahel kokku leppida( Parem muidugi, kui oleksime selle aja peale õppinud olulisi asju mitte nii väga olulistest eristama ning kogunud ka piisavalt vabale rahvale omast suuremeelsust, et asi lõplikult sinna paika jätta).
Ühtlasi teeks selgeks , millistest käitumisreeglitest kinnipidamine (ka nende poolt) on vajalik selleks, et edaspidi paar madissoni ja kümmekond rebast ei suudaks meid välditavatesse ja mittevajalikesse konfliktidesse tirida (vältimatuid tuleb nagunii).
Kui suudaksime ähvardavast mõttetust vastasseisust välja tulla nii, et see kasvõi õige natuke tõstaks Eesti venelaste usaldust Eesti riigi vastu, kes teab võib olla liigume sellega sammukese lähemale ka vähemalt osale oma eesmärkidest. Lõppeks peame meeles, et mõisted Rahvuslik Kokkulepe ja Rahvuslik Leppimine Euroopa mõistes ei ole kuidagi seotud kodanike etnilise päritoluga. Aga see on juba eraldi teema.
Autor on toimetusele teada.
