Eesti Vabariigi elanike mõttemaailm läheneb üha enam USA praeguse presidendi veendumustele Iraagi sõja saagas: „Te olete kas meiega või meie vastu.“ George Walker Bushi käitumine ning väljaülemised on enamikule eestlastest ja venelastest vastuvõetamatud, kuid samas lubatakse rahuga endale täpselt samasugust üleolevat ning ebaõiglast lahmimist. Kusjuures kui Bush õigustab enda ideesid ja tegusid Jumala enda tahtega ning usub naiivselt, et aitab kaasa „hea võidule kurja üle“, siis pronkssõduri teemal sõnavõtjad ei pea vajalikuks oma veendumusi mitte millegagi põhjendada. Mõlemad pooled väidavad end tuginevat rahva enamuse tahtele ja seega pole mingisugused argumendid või tulevikuvisioon üleüldse vajalikud.

Eestlaste ja venelaste ajalugu on omavahel aastasadadega nii läbipõimunud, et on absurde väita, et Vene kultuur meie oma mõjutanud ei oleks. Küsimus on ainult, kuidas. Minu meelest on põhiline omadus, mida me Vene tsaaririigi aegadest ning NSVL-i päevilt üle võtnud oleme, inimeste julm lahterdamine headeks ja halbadeks ning null-tolerantsus teisitimõtlejate suhtes. Iga veidigi mõtlev inimene mõistab, et sellist asja nagu „absoluutne tõde“ pole olemas, kuid siiski leidub nii Eestis kui ka mujal maailmas tohutu hulk inimesi, kes just nimelt absoluutsele tõele pretendeerivad.

Üks variant on „veendunud rahvuslaste“ (näiteks Kalev Rebane või Jüri Liim) arvamus, et kõik venelased on kommunistid ning pronkssõdur tuleb kiiremas korras õhku lasta, sest enne seda ei saa ükski eestlane end oma maal valitsejana tunda. Selline mõtteviis on taunitav, kuid mõistetav üksikute hullude puhul, aga kui parlamendis esindatud erakonnad laadselt mõtlema ning võib-olla ka käituma hakkavad, siis on midagi selles riigis ikka väga valesti.

Teist äärmust ning täpselt sama idiootset uskumust esindab Eesti Konstitutsioonierakond, kes on võtnud oma eesmärgiks kõik venelased Eestis pronkssõduri kaitseks mobiliseerida ning ajalugu neile puust ja punaselt (NB!) otsast peale selgeks teha. Mingit okupatsiooni ei olnud, Eesti liitus NSVL-iga vabatahtlikult ning küüditamised olid normaalne ümberasustamine. Tuleb välja, et pool sajandit kestnud sisuline okupatsioon Kesk- ja Ida-Euroopas oli paratamatu abinõu takistamaks „kurjade kapitalistide„ võimuletulekut demokratiseeruvas maailmas.

Loogiline oleks eeldada, et tavainimesed asuvad kuskil kahevahel ning püüavad mõlemaid äärmuseid mõista nendega samastumata. Paraku paistab aga, et enne Riigikogu valimisi Eestis ainult äärmuslasi elabki. Kusjuures igasugune vahepealne ja võib-olla kahtlev seisukoht pronkssõduri osas tituleeritakse kergemeelselt kas kommunistlikuks või fašistlikuks, vastavalt tituleerija enda veendumustele. Kõrvaltvaatajad suudavad alati hinnata olukorda objektiivsemalt, kui otseselt intriigide keskel olevad inimesed, kuid paraku ei võeta neid peaaegu kunagi enne kuulda, kui on juba hilja.

Minul tekitab hetke olukord päris palju küsimusi, millele paraku keegi vastata ei viitsi:

1) Kas eestlased ja venelased peavadki igavesest ajast igavesti teineteist vihkama ning igal võimalusel üksteist taga kiusama?

2) Kas me oleme tõesti valmis ohverdama 15 aastat stabiliseerivat ja inimesi integreerivat arengut ainult selle nimel, et enda võimu ning üleolekut venelaste suhtes näidata?

3) Milline riik võidab tegelikult pronkssõduri teisaldamisest kõige rohkem?

4) Miks kaovad pronkssõduri teemalised arutelud meediast alati pärast valimisi ära ning tõstetakse jälle üles enne järgmisi valimisi?

5) Kas Eesti Vabariigi kodanike elu läheb tõesti juba nii hästi, et kõige prioriteetsem probleem on Tõnismäel asuv ilus pronksist monument kõigile Teises maailmasõjas hukkunutele?

6) Kus on kirjas, et pronkssõdur peab olema ainult venelaste monument ja eestlased peavad sinna viima ainult mingeid tobedaid okastraadist pärgu, mitte lilli oma hukkunud omastele?

7) Kas venelased on süüdi selles, et eestlaste endi monumendid aasta-aastalt sammalduvad ning lagunevad, samas kui venelased oma monumentidest vähemalt lugu peavad?

Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et Eesti suurune riik ei saa endale lubada oma kodanike julma lahterdamist headeks ning halbadeks, õigeteks ja valedeks. Meil tuleb luua üks ja ühtne Eesti ning mingisuguste monumentidega võitlemine ei tule kellelegi peale Putini kasuks. Eesmärk ei pühenda alati abinõud, eriti siis kui asjaosalistele endilegi pole selge, mis see eesmärk õieti on.