Loogika, mis on inimlikumast inimlik, võtab võimust omal fantaasiavaesel moel. Mitu tähendust on haakristil? Kas pole sel tähendusi mitte lõpmata hulk? Kas pole iga inimese jaoks tähenduste tähendused erinevad, niipaljukest kui neid inimesi siin maal omale tähendusi loob.
Nägin Lätimaal talumaja, Sigulda kaunis maastikus, kus haakristid ja muu seesugune sümboolika kaunistasid maja ornamentikat. Seda tähendust otsides leidsin ennast meie paganlikust minevikust ehk ka olevikust. Kas nüüd peaks selle maja maha põletama, et juudid ja suur osa maailmast näevad seda märki kui ühte natsisümbolit ja selleks, et üks suurrahva režiim võttis endale nõuks hakata hävitama ühte teist suurt rahvast ning kogemata kaotas selle sõja. Kas minu vanaisa, kes võitles relva SS-is ja tapeti kuskil Tsehhi põrgus ning jäi kadunuks veel peale sõda, kandes seda sümboolikat, oli juudivihkajast natslik kõrilõikaja. Kas vanem vend, kes kandis punast viisnurka oma karvamütsil, vabastas oma kapitalistliku isatalu oma enese läbinisti natsliku noorema venna käest, et siis kõik üheskoos rõõmsalt kolhoosi astuda? Kas pole mitte Eesti täis sellise saatusega inimesi, kes näevad viisnurgas jubedaid metsikusi, küüditamisi, vägistamisi, rüüstamisi jne? Kindlasti neid on ja neid on täis terve maailm. Kas me peaksime nüüd nende tähenduste pärast, mis me ise oleme endale selgeks mõelnud, hävitama oma enese ajaloo? Hävitama kultuuri ja ajaloo märke?! Kas mitte ei ole ka selle pronksmehe jama algamisel sümboolne tähendus, et Lihulas mälestuskivi avati ja maha võeti. Ka sellel kohal, kus see maha võeti on tähendus. Ka sellel oli ja on tähendus, et moslemid Kreeka jumalatel ninad peast lõid. Nendel ninadel on suurem tähendus kui Kreeka jumalatel enestel.
Rästiku viltune pea otsustas rästiku kombel salvata eestlase sisemaailma, luues müüdile uue väljenduse. Teadmata ise oma nõtruses sümboli tähendusest. Kuid see on väike viga. Suurem on viga meie riiklikus vandalismis, mis leiab enesele põhjendusi, hävitada meie ajaloo mälestusmärke, ehk võtab õiguse muuta tähendusi meie eneste peades läbi selle, et loob okupantidele suuremaid sümboleid. Ükski kultuurrahvas, kes peab endast lugu ja on tolerantne, ei hävita oma enese kaasmaalaste mälestusmärke, olgu ta siis olnud omas, vastasleeris või kasvõi mõlemas korraga. Need mälestusmärgid on üks aja sümbol meie ajas, ja nad peavad sinna jääma, olgu ta siis pronkssõdur Tõnismäel või vabadussõjas koolipoistele püstitatud ausammas reaalkooli kõrval. Ka Lenin oleks võinud jääda terveks, kuid jah, ka temal on nüüd uus tähendus kuskil auto kastis. Kas relva SS, Wehrmachti, soomepoiste või korpusemeeste sõdurivorm, mis oli eestlastel seljas Teise maailmasõja ajal, teeb ta teiseks eestlaseks, või muudab see meie ajalootunnetust meie peades, kui raiume selle kivisse ja lõhume selle? Tähendus küll muutub, kuid tähendus jääb ju ikkagi alles ja pigem võimendub, olenemata nn välissurvest.
Venemaa võib ennast ise õhku lasta – neil on selleks vahendid, tappa ja lagastada oma maad. Ameeriklased võivad ju viriseda, kui neil muud teha pole, meie tähendust muudavad nad üksnes meie oma enese viltuse ja pugejaliku loomu tahtel. Venemaa jääb Venemaaks ja Ameerika Ameerikaks ka siis, kui nad kõik, kogu oma ajaloo maha lõhuksid, kuid meie asi oleks neile selle kohapealt eeskujuks olla ja näidata välja tolerantsust kõigi tähenduste õigsusele. Väärtused on üldinimlikud ja kui mõni on mõistmatu loll, siis tuleb talle seda selgitada, mis on väärtused ühele või teisele inimesele tema tähenduste loogikas ja seda selgitust tuleb anda kõige kõrgemal tasemel ja pidevalt, olles Eesti esindaja maailmas. Märksõnaks peab saama tolerants ja mitte nulltolerants.
Me tunneme kaasa ja nutame nähes Kaukaasija kannatusi, meie süda lõhkeb tšetšeenidele tehtavast ülekohtust. Me langetame pea venelastele, kes on hukkunud, jäädes ühe järjekordse terrori ja putinliku režiimi hammasrataste vahele ja karjume ahastava EI, Iraagi sõjakoledustest tulenevale rahvuslikule katastroofile, leiname WTC tornides hukkunuid, kuid jätku meie ajalugu ja rahva vaimne tervis rahule. Meie tähendused ja väärtushinnangud on ja peavad olema tolerantsed maailmaga. Jätkugu siis maailmal tolerantsi ka meie suhtes. Ja kui meid valitseval ladvikul ei jätku tarkust mõista sümboli tähendusi siis olgu neil tarkust küsida seda endast targematelt, näiteks Juri Mihhailovitš Lotmanilt. Mõnda raamatut peale raha lugemise võiks ka lugeda.
Sümboli jõud kasvab selle sümboli enese kahanedes või vähendades. Võtke pronksmees maha ja te näete kui tähtsaks ta saab. Kui sümbol on avalikkusele vastuvõetamatu siis tuleb sellele lisada uusi märke. Vastuvõetamatu sümboli jõud raugeb ning muudab selle märgi arusaadavuse avalikkusele vastuvõetavaks.
Tuleks kuulutada välja konkurss Tõnismäe memoriaali ümber kujundamiseks, mis oleks vastuvõetav kõigile Eesti soost sõduritele, olenemata nende vormiembleemidest. Korpuse mehe kõrval võiksid seista ka teised eestlased, nii relva-SS kui ka metsavend, kes on langetanud pea oma kaaslastele ja peaaegu neljale sajale tuhandele eestlasele, kes nendel aastatel kas hukkusid või kaotasid oma kodu Siberis või Läänes. Kõigi teadaolevalt hukkunud eestlaste nimed võiks olla raiuda suurde musta plaati nende jalge ees. Sellel platsil võiks alatiseks jätta nimeks lipuväljak, kus lehvivad igale mehele sini- must valge lipp.
Loodan, et minu väike näide mälestusmärgi uuendamiseks oli piisav, et aru saada milliseks muutub selle sümboli tähendus. Mis moodi see seltskond käitub, kes ennast vabastajateks on pidanud selle mälestusmärgi juurde tulles. Vaadates ja lugedes eestlaste tuhandeid nimesid koos daatumitega, mis üldjuhul lõppevad aastatega 1940-1945. Millest nad seejärel mõtlevad, jäägu seekord kultuuri otsustada aga igal juhul oleks see koht selline, mis oleks vastuvõetav peaaegu kõigile Eesti soost veteranidele ja seeläbi ka kõigile eestlastele. Nad võitlesid igaüks oma vabaduse eest.


Indrek Avarand