Lugeja: rattatee puudumisel võiks jalgrattur sõita kõnniteel
Autod sõidavad kitsastel tänavatel, kuhu nad ise vaevu ära mahuvad. Mõni on purjus, mõnel on kiire ja mõni on lihtsalt algaja juht, mõni on bussijuht. Kõik üritavad ruttu ratturist mööda pääseda.
Teedel, kus autod mahuvad vaevalt vastutulijatest mööda sõitma on jalgrattur lihtsalt üks suur segaduse tekitaja. Ise sõidan rattaga võimalikult palju alati kõnniteel. Põhiliselt just seetõttu, et kunagi ei või teada kes mis olekus autoroolis on ja kes kunas must üle otsustab sõita.
Ratturile piisab ka ootamatust peegliga riivamisest, et pikali kukkuda või teel vingerdama hakata. Tavaliselt on kõnniteedel piisavalt ruumi nii jalakäijatele kui jalgratturitele. Seal on küll jalakäijad, kes kipuvad ette jääma, kuid lihtsam on pidurdada jalakäija pärast, kui terve linna liiklus seisma panna autoteel sõites.
Lisaks pole ratturitelt nõutav liiklusseaduse tundmine, kuid mõnes olukorras oleks see aga hädavajalik. Näiteks paremakäe reegli puhul või ühesuunaliselt teelt keerates. Seetõttu võivad ratturid käituda valesti. Samas on rattur väike ning autojuhid ei pruugi teda märgata. Kui rattur, kõrvaklapid peas, oma õigust taga nõudes peateel kihutab ning auto teda ei märka on õnnetus kiire tulema.
Seega, minu arvates peaksid kõik jalgratturid sõitma jalgrattatee puudumisel just kõnniteedel, kuna see on ohutum nii neile endile ja ka kõigile teistele.
Kati Kraavi, jalgrattur, autojuht ning jalakäija
