Rääkige see lugu ära, et kuidas ikkagi jõudis kõik selleni välja, et nüüd ooperi lavale toote?

Risto Joost: Kunagi rääkisime ja fantaseerisime Üloga, et tore oleks teha midagi, mis ei oleks klassikaline ooper, vaid pigem edasiarendus – nüüdisaegses vormis stiilideülene muusikateatri vorm. Kui ma Eesti muusika päevadel ERSO-ga „Luigeluulinna” juhatama sattusin, siis rääkisime juba konkreetsemalt.

Ülo Krigul: Aga see jutt ei olnud siis veel sugugi „Luigeluulinnaga” seotud. Minul oli kartus ja aukartus ooperi kui žanri vastu, nii et minu esimene reaktsioon oli mitte kirjutada ooperit, vaid midagi, mis seoks poeesia, draama, muusika ja visuaalsed kunstid. Ristolt tulnud alge oli samadelt alustelt lähtuv. Otsisin pikalt selle jaoks sõna, sest sõnaga „ooper” lähevad inimestel siiani sageli ainult üht tüüpi konkreetsed tuled põlema. Protsess sai alguse „Luigeluulinnast”, jõudis vahepeal teiste libretodeni ja siis ringiga algusesse tagasi.

Marianne Kõrver: Minu poole pöördus Ülo mõni aasta tagasi küsimusega, kas ma ei tahaks tema ooperit lavastada. Minul läksid siis küll hoopis mingid muud tuled põlema. Olin ju siiamaani teinud muusikafilme ja kasutanud ka sõnateatris palju muusikat.

Krigul: Otsisin kedagi, kes peale lavastamise oleks ka libreto puhul vähemalt kaasautor.

Helilooja Ülo Krigul
Kõrver: Ülol oli tegelikult materjal, millest ta teksti komponeerida tahtis, selleks ajaks juba olemas. Ja just seda materjali me Taavi Eelmaaga komponeerima hakkasimegi.

Krigul: Jah, algne struktuur oli olemas. Miks see nii oli? Sest üks varasem kogemus näitas, et kui minna inimeste juurde liiga ebamääraste ideedega, siis ei pruugi sellest midagi välja tulla.

See ooper näib olevat üles ehitatud väga paljudele eri stiilidele ja žanritele. Ka solistid Helen Lepalaan, Iiris Vesik, Marius Peterson on väga erinevate taustadega. Kas ooper võiks niimoodi sobida ka laiale auditooriumile või on oht, et see on lõpuks hoopis segadusseajavalt mitmekesine ning klassikalise ooperi austaja tuleb saali ja ütleb, et oot-oot, see nüüd küll see pole…?

Joost: Meie eesmärk ei olnudki klassikalise ooperi suunas liikuda, ehkki siin on näiteks ka retsitatiivi. Kindlasti ei ole see numbriooper. Rütmimuusika elemendid võiksid jällegi erutada alternatiivse popmuusika austajaid. Ülo on kirjutanud fantastilise teose, kus kõigil on muusikalises mõttes põnev. Ooperirahvas saab siit ka oma doosi kätte.
Muusikajuht Risto Joost

Krigul: Stiilide vastandamine ja cross-over tuleneb minu jaoks alustekstist. See pole kuidagi eesmärk omaette, pigem on stiilid kuidagi iseenesest sulandunud...

Joost: Ülol on lihtne öelda, et see tuleneb loost, aga tegelikult peame aru saama, et siin on tegemist heliloojaga, kelle muusikaline maailm on väga mitmekülgne. Ülo on laulnud kooris, mängib tuubat ja klaverit ning tunneb erinevaid žanreid. Kõige olulisem on minu meelest see, et see teos iseloomustab nüüdisaja muusikateatri hinge. See on sattunud õigesse aega. Ja tõepoolest, kolm lauljat esindavad väga eri muusikakultuuri tasandeid. Helen on väga klassikaline laulja, Iiris on alternatiivne popmuusikaartist ja Marius on oma laulus eelkõige seotud vanamuusikaga. Peale selle on ta näitleja ja muidu sõnameister. See kombinatsioon on huvitav, aga mõistagi mitte lihtne. Igaüks peab säilitama oma näo, aga peame leidma stiilideülese ühtse maneeri.

Helen on klassikaline laulja, Iiris popmuusik ja Marius vanamuusik.

Krigul: Konkreetsed lauljad on mul juba kirjutades meeles ja kõrvus olnud.

Ülo ei ole ju teist sugugi ainus mitme žanri inimene…

Krigul: Marianne mitte ainult ei tunneta muusikat, vaid loeb ka partituuri vabalt ja saab aru muusika tehnilistest nüanssidest. Muide, mahuliselt läks kõige suurem aeg tekstide otsimisele ja kokkupanemisele. Muusika kirjutamine läks pärast seda juba üsna kiiresti ja loomulikult. Eri maailmu markeerib ka kolm keelt – kasutusel on inglise, eesti ja ladina keel. „Swan Bone City” oli esialgu ingliskeelne teos, ent ma ei tahtnud tervet ooperit ingliskeelsena kirjutada. Marianne pakkus välja Marcus Aureliuse tsitaadid, mis jällegi koori kõla arvestades väga hästi sobisid. Nii et ka keeltevahelistest suhetest moodustub dramaturgiline plaan.

Marcus Aureliuse tsitaadid võiksid tähendada, et tegemist ei ole ainult armastuslooga, vaid laiema looga?

Krigul: Mul on selle looga oma lugu. Nii et ma natuke keerutaksin selle vastusega. Siin on näiteks üks nüanss, mille vajalikkuses ma ei olnud kindel, aga Marianne ja Kristiina Ehin ütlesid, et see võiks ikka sees olla. See on muidu arhitekti ja armastatu lugu ning kolmas tegelane, luik, vaatab justkui pealt. Ühel hetkel tekib aga ka luigel arhitekti kohta teatav pretensioon. Seda nüanssi ei oleks mina ehk sisse toonud, aga usaldasin Mariannet, Kristiinat ja protsessi ning hiljem selgitas Helen Lepalaan mulle ära, kuidas ja miks see loogiline on. See oli hea ja vabastav tunne, et mul ei peagi kogu aeg kõiki vastuseid olema. Ka oma loo kohta. Täna näiteks ütles Marianne, et lool on uus lõpp. Ehk homme on jälle uus. Ma saan aru, et räägin end küsimusest ära...

Ülo on kirjutanud fantastilise teose, kus kõigil on muusikalises mõttes põnev. Ooperirahvas saab siit ka oma doosi kätte.
Kõrver: Ma püüan siis seda vahepeal lihtsamaks teha. Minu jaoks on see kõigepealt ikkagi armastuslugu. Lugu sellest, et armastus on võimalik ainult loobumise kaudu – kui armastatu lakkab olemast objekt – ihaldatu, kõrgem olend – ja saab subjektiks. See on ühtaegu ilus aga ka traagiline, sest igatsuse ring saab täis ja jõuab lõpule. Ainult selle paratamatu kaotuse kaudu saab armastuse ime sündida ja selle väljendus on just see armastuse tagasiandmise akt. Justkui ütleks armastaja siis, et ma ei suuda mõista, mida sina, armastatu, minus näed, ei taipa, millega ma olen selle ihaldava pöördumise ära teeninud, ning annab talle ulatatud armastuse tagasi – sest tal pole talle ju anda midagi, mida ta päriselt vajab. Kogu protsess laskuks selle aktiga justkui taevast maa peale. Igatsus lõppeb ja jäävad kaks subjekti. Sünnib paratamatu tasakaal kahe armastaja vahel.
Lavastaja Marianne Kõrver

On teil lavastuse ettevalmistamisega ka mingisuguseid suuremaid viperusi ette tulnud. Esiettekanne on ju viibinud?

Krigul: Muusikaline ettevalmistus on läinud minu jaoks isegi ootamatult ladusalt.

Joost: Esiettekande aja, koha ja vormistamisega on olnud probleeme. Nüüd on meil tegelikult ka ainult üks etendus.

Kõrver: Kas pole luksuslik!

Joost: Aga utoopiliselt jabur ka. Teeme kõiki neid proove ju ikkagi selleks, et muusika jõuaks inimesteni.

Krigul: Seejuures filharmoonia kammerkoor õpib selle kõik pähe. Solistid muidugi ka. Kõik see valmistumine ning siis ainult üks õhtu ja kõik...

Joost: Päeva lõpuks sünnib kõige taustal lugu, lühiooper, mida tehakse Eesti mõistes eliitjõududega – nii filharmoonia kammerkoori kui ka Tallinna kammerorkestriga koostööd teha on suur õnn ja võimalus. Loodan, et edaspidi leiame esitamiseks veel võimalusi. Muidu on justkui nii, et lased basseini vett täis ja lähed pärast seda sinna sisse ainult selleks, et ujuda 25 meetrit ja siis minema minna.
„Luigeluulinnas” teevad kaasa oma ala eliitjõud.
Ülo Krigul „Luigeluulinn”

Ooperi esiettekanne toimub esmaspäeval,

25. juulil kell 20 Kuressaare lossi ooperimajas.

Lavastaja: Marianne Kõrver

Solistid: Helen Lepalaan, Iiris Vesik, Marius Peterson

Eesti filharmoonia kammerkoor, Tallinna kammerorkester, muusikajuht Risto Joost

Üheksandad Saaremaa ooperipäevad toimuvad Kuressaares 25.–31. juulini.