Maailma filmitegijad pühendavad 60 sekundit kino vabale mõttele
Nimekamate režissööride hulgas on sakslane Tom Tykwer (Kolm, Lola jooks, Heaven), Cannes’i Grand Prix võitja korealane Park Chan-Wook (Oldboy), Pen-Ek Ratanaruang (Last Life in the Universe, Tai) ning PÖFFi elutöö preemia saanud, Oscari nominatsiooniga islandlane Fridrik Thor Fridriksson (Mamma Gógó). Iga osalev režissöör on teinud minutipikkuse filmi inspireerituna 60 sekundi manifestist, mille autorid Taavi Eelmaa ja Veiko Õunpuu kirjutavad 18nda sekundi juures: „Kõikjal laiutav pragmatism on tekitanud lõhe ühiselureeglite ja inimlike vajaduste vahele. Mittetootlik kulutus on kirg puhastumise järele.”
Eesti kinopublikulegi tuntud Soome lavastaja Aku Louhimies ütles 60 sekundis osalemise põhjuseks, et „armastan elu.“
Rafi Pitts (Iraan): „Ma usun 60 sekundi projekti, sest see on ühine katse väljendada emotsiooni ajal, mil kino valitseb majandus. 60 sekundit on seisukohavõtt, vaba vaim, mida ei valitse majandus vaid filmitegijate tahe lasta Kunstil elada.“
Simon Rumley (Inglismaa): „Mulle meeldis mõte teha film ja siis põletada see kohe pärast linastust dramaatilises lavastuses publiku osalusel; selles kontseptsioonis on midagi väga romantilist ja melanhoolset, aga ka taltsutamatut ja anarhistlikku ja meeltülendavat sama korraga.“
Phie Ambo (Taani): „Ma olin sisse võetud, kui lugesin, et filmi näidatakse 35 mm-sel lindil mere ääres ja põletatakse samal ajal, kui see mängib. Milline ilus tribuut elementidele! Mulle tõesti meeldib, et see projekt sündis puhtast rõõmust ja sellel ei ole mingit turuväärtust. See on väga harv ja imeliselt irratsionaalne.“
Brian Yuzna (USA): „Ma vaimustusin vabadusest, mida 60 sekundit esindab. Teha film ilma mingi muu eesmärgita kui see, mis mulle sel hetkel meeldib, ilma mingi muu tingimuseta kui ajalimiit, oli pakkumine, mida ei saanud tagasi lükata.“
Filmiõhtut saadab performance – spetsiaalne ekraan, projektsioonimehhanism ja kohakujundus hävivad tulemöllus koos filmilindiga vaatajate silme ees. Projektsioonimehhanismi loovad kunstnikud Neeme Külm ja Villu Plink, selle aitavad hävitada Margus Terasmees, Eero Druus ja Enar Tarmo.
Filmi muusikalise kujunduse helilooja on Ülo Krigul: „Kino algusaegadel oli filmi ainukeseks helikujundajaks saali nurgas seisev klaver. Muusika filmile tekkis ja samas ka hävines siis igal linastusel üha uuesti, järele ei jäänud midagi. Sel korral kasutatavad klaverid on oma algupärase olemusegi juba ammu kaotanud – klaverisurnuaialt üleskaevatud rontidele puhutakse veel viimast korda sisse pisut teistsugune eluvaim. Et see siis tunni aja jooksul kohe uuesti välja lasta.” Ülo Kriguliga koos tegelevad klaverite reanimeerimisega Mart Taniel ja Lauri-Dag Tüür.