Messimas: keeruline on ette kujutada arenenud ühiskonda, kus puudub pangalaenu saamise võimalus
Küsimustele vastab SEB eraisikulaenude äriarendusjuht Triin Messimas.
Kuidas hindate olukorda, missugune protsent Teie panga antud laenudest jääbki tagasi saamata? Kas teil on infot selle kohta missuguse osa laenajate võla maksab tagasi mitte laenaja ise vaid tema käendaja?
Laenude osakaal, mis jääbki tagasi saamata, on lõppkokkuvõttes väike. Täpseid andmeid on väga keeruline anda, sest probleemlaenude käsitlus võib võtta väga kaua (aastaid) aega.
Laenusaaja ja käendaja vastutavad laenu eest solidaarselt. Võib arvata, et kui laenusaaja satub tõsistesse makseraskustesse, on sageli käendaja see, kes aitab võlga tasuda, et mitte ise laenuandja ees võlgnikuks muutuda.
Kommentaariks: viimastel aastatel on käendustega tagatud uute eraisikulaenude arv jäänud suhteliselt väikeseks - laene võtavad laenusaajad kas üksi või kaastaotlejaga, käendajaid ei kaasata.
Enamuse käendustega tagatud uutest eraisikulaenudest moodustavad õppelaenud, mille käendajateks on kõige sagedamini laenusaaja vanemad.
Õppelaenude puhul on käendajate/vanemate abi laenude tagasimaksmisel suhteliselt arvestatav.
Kas Teie pank osutab oma võlgnikele võlanõustamisteenust? Kellele, kuidas ja millal see kättesaadav on? Kas pakute seda ise, või peab inimene initsiatiivi üles näitama?
Makseraskuste tekkimisel või isegi sellise ohu korral palume laenusaajatel võimalikult kiiresti panga poole pöörduda, et asjatundlikku nõu saada. Igal suurema laenu (kodulaenu) võtnud kliendil on oma personaalne erakliendihaldur, kelle üks olulisi ülesandeid on nõustada klienti ka majanduslikult keerulisemates olukordades. Võla tekkimisel võtab pank/kliendihaldur kliendiga ühendust, et ühiselt otsida sobivaimaid lahendusi laenude ümberkorraldamiseks, kuid kliendi oma initsiatiiv ja kiire pöördumine on siiski väga tervitatav.
Arvamus, et pank hakkab võlgnevuse puhul vaid oma positsioone kaitsma, intressi tõstma jne ei vasta kindlasti tõele. Panga eesmärk on hea kliendisuhte säilitamine ja laenu "töötavaks" muutmine. Meie töötajad püüavad klienti nõustades kaardistada kliendi tegeliku olukorra, st me ei pööra tähelepanu vaid laenu "tervendamisele" vaid tegeleme kliendi maksevõimega tervikuna. Seega kõige halvem, mis klient võib teha, on pangaga kontaktist/koostööst keeldumine.
Viimane küsimus on veidi filosoofilisem – kuidas oleks võimalik tänapäeval laenamata elada? Mis siis saaks, kui ühel päeval inimesed enam ei laenaks?
(Panga)laen on võimalus, mille kasutamise iga pere/üksikisik peab ise otsustama. Laenu tuleb võtta vajaduse korral ja eelnevalt veendudes, et maksevõime on piisav kohustusega toimetulemiseks. Laenu võtmine on hea otsus juhul, kui laenu abil pere heaolu/elamistingimuste parandamine kaalub üle laenukohustusest paratamatult tulenevad piirangud näiteks senistes tarbimisharjumustes - kui laenust saadav kasu on suurem ja pikaajalisem kui sellest tulenev otsene kulu, siis on see mõistlik otsus.
Vastates veidi laiemalt ja teoreetilisemalt: pankade funktsioonid ja teenused, sealhulgas laenamine on ühiskonnas välja kujunenud vastavalt selle ühiskonna/inimeste vajadustele. Panga/laenuandja roll laenusuhtes on säästjate ja laenajate huvide kokkuviimine selliselt, et mõlemad osapooled võidavad - säästjad saavad intressi, mis peaks kompenseerima tulevikus tarbimiseks alles hoitud raha väärtuse vähenemise, samas laenajad saavad (säästjate säästude abil) tarbida osa tuleviku sissetulekust juba täna, makstes selle võimaluse eest (säästjatele) intressi. Pank on selles suhtes vaid vahendajaks.
