Mul on häbi ja ma kohmetun

Päev inimeste keskel võib endaga kaasa tuua uusi tutvusi ja tähelepanuväärselt kurbnaljakaid seiku. Ilma piinlikkuseta oleks elu kui öö, kus värvid ei kakle ja jõuavad konsensuseni. Kuid millest siis klatšida, kui mitte mõnest liigutavast vahepalast.

Auväärsel kombel satun ma aeg-ajalt aruteludele, kus paika pannakse tulevikuplaane. Nüüd on kaks võimalust. Esimene – kohe asja kallale ning sotid selgeks. Huvitavamal, kuid raskemal juhul hakkab pihta ääri-veeri laveerimine ja kompamine, räägitakse maast ja ilmast ning kes teab millest kõigest veel. Ma istun ja imestan, millest siis nüüd küll jutt, tunnen kohmetust ja mul on häbi, ma ütlen asjalikult sõna sekka.

Kätte on jõudnud õhtu, salapärasel kombel käivitub taaskord televiisor ja tuba täitub piinlikkusega. On kaks võimalust, kas vaadata heliga või ilma. Õhtuse sotsiaalporno annuse jaoks pole heal juhul vaja enamat kui 60 sekundit, toredad inimesed näitavad ennast igast küljest, seest ja väljast. Tunnen kohmetust ja  mul on jälle häbi, veame kihla et telekas käivitub ka täna?

Ja siis veel tublid ideaalinimesed, kas teil vigu ei ole? Ta käib trennis, ta on ilus, tal on pikk püsisuhe, ta on teistest töökam ja seega leiab tunnustust nii koolis kui tööl, ta ei joo kunagi liiga palju ning kontrollib ennast, tema suust ei kuule sarkastilist kommentaari. Ma kohmetun, mul on natuke häbi, ma teen head nägu ja ütlen midagi seltsimehelikku. Me kohtume kindlasti veel.

Ja siis veel Eesti suuruselt teist linna külastanud pardid. Täna hommikul olid sulelised küll kahjuks Lasnamäe poriloigust lahkunud, aga äkki läksid korraks vaid Kadrioru tiigi äärde. Nädal aega olen neid elukaid kohanud parkla kõrval, kahe suure kaupluse vahel, jalakäijate kõrval suures veelombis mõnusalt solistamas, mul pole häbi ja ma ei kohmetu. Partidele kuluks kindlasti üks tiik samahästi ära kui kohalikele elanikele, ega lapsed ei ole alati psühhopaadid, et nad sinna järjepanu teisi sisse tõukavad.