Näita pilti või ei usu!

Ma reisin palju. Imelik on aga see, et on reise, millest mul pole ühtegi pilti. Hm, kas need reisid siis üldse toimusid? Aga ärgem liiga filosoofiliseks mingem. Ju nad ikka toimusid, ma lihtsalt ei saa seda tõendada.

Reisifotod on huvitav žanr. Tegelikult on väga äge, kui saad pärast pilte vaadates meenutada, kus sa käisid, mida nägid, mida tegid. Ent kui teed liiga palju pilte, meenutadki seda reisi ehk lõpuks pigem fotode kui elamuste kaudu.

Mul käib pildistamistuhin hooti peal. Mu esimese nutitelefoni kaamera oli lihtsalt nii katastroofilise kvaliteediga, et ma aina pildistasin, sest see, mis jäädvustus, ei meenutanud eriti objekti või olukorda, millest pilti tegin, vaid oli puhas kunst. Uskumatud värvid, jaburad perspektiivid, ebamaised olendid, deemonlikud peegeldused… Nende piltidega võis inimesi teinekord lausa hirmutada.

Nüüd on mul kaamera, mis muudab jäädvustatava objekti või olukorra värvid plassimaks ja lisab udu. Null üllatust! Ja seepärast ma ei viitsigi enam pilte teha. Otsin nüüd hoopis head kaamerat ja fotokursust, et saaksin keskpäraste asemel teha häid või halbu pilte.

Miks? Sest tahan teha selliseid fotosid nagu seekordse LP reisilugude autorid. Ei mingit punnitamist – jäädvustad seda, mis jääb silma, mis mõjub, mida on nauding pildile püüda. Mitte tuhat fotot iseenda kordumatust (tegelikult korduvast) isikust „vaatamisväärse” objekti taustal „hooletult” poseerimas.

Reisi pildistamise kohta kehtib seesama, mis pea iga asja kohta: rahu, ainult rahu! Sa ise oled oma elamuste tõestus. Päriselt ka. Pildid on ainult boonus.