Olümpia Eestis – aga ainult tervisesportlastele
Eestisse on oodata ligi kahte tuhandet tervisesportlast ligi kolmekümnest riigist. Liikumisharrastajate olümpiaade peetakse üle aasta. Meeleheitlikku rebimist seal ette ei tule. Medali, meene ja diplomi saab igaüks, kes jooksu-, käi-mis-, rattasõidu- või ujumisdistantsi läbib.
Jõukohase ja meelepärase ala valib tervisesportlase endale ise. Valikut kergendab nn olümpiapass, kus on kirjas kogu vajalik info, kaardid, õpetussõnad jms.
Kui liigud, oled olemas
Olümpiaadi peakorraldaja, spordiseltsi Kalevi projektijuht Rein Meijel peab tähtsaimaks, et inimene liiguks ja iga liigutus on oluline. Eraldi ettevalmistust olümpiaadist osavõtuks pole vaja. Heaolumaades, mille seltsi Eesti pürib, läheb inimestel, kes ei liigu, tervis käest. Varem või hiljem tuleks pingutama hakata.
1968. aastal loodud rahvusvahelise tervisespordiliidu (IVV) suurkohtumisi korraldatakse alates 1989. aastast. Seekordse olümpiaadi patrooniks on palutud Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Eestlaste hulk oli kõige suurem kümme aastat tagasi Soomes Vierumäel, kus osales 367 kehakultuurlast.
Seni on olümpiaade korraldanud vaid Euroopa riigid: Saksamaa, Prantsusmaa, Kreeka, Holland, Itaalia, Austria jt. Aasta pärast Otepääd kohtutakse esmakordselt teises maailmajaos – Jaapanis. Uued paigad tõmbavad ligi ja ka tervisenõudlejad otsivad vaheldust. Tervisesport on saanud sportlikuks turismiks.
Võib kohata tervisesportlasi, kes treenivad vastupidavuse piiril, käivad igal suurüritusel (suusatamas, jooksmas, rattaga sõitmas), põlevad soovist eakaaslasele, naabrile või kunagisele tippkuulsusele ära panna. Räägitakse, et mõni ei ütle ära ka keelatud ergutitest ja taastusainetest.
Meijel osaliselt nõustub: sõbrale ärapanemine on eestlasele ikka meeltmööda. Leidub ka “kõrgema klassiga harrastussportlasi”, kes vapralt suuri koormusi taluvad, suurlinnade maratonidest osa võtavad ja meeleldi ka muudel rahvarohketel üritustel osalevad.
Tervisekäijate hulgas, kus Meijelit võib kohata kõige sagedamini, tema sõnul ühtegi dopingupruukijat pole. “Kui mõni rohkem mune sööb,” mõtiskleb ta, “siis on see tema asi.“
Keelatud ainete kasutamist peab ta naeruväärseks: “Tervisesportlased hoolivad tervisest, mitte tervise tapmisest.” Samas ta ei välista, et mõni üksik hetketulemuse tagaajaja ei ütle ära ka pahadest pillidest.
Liigu, aga ära torma
Meijel rõhutab olümpiaadi eripära: “Meil ei võeta aega ega selgitata kohti. Kõik saavad medali ja sertifikaadi osalemise kohta. Kes teeb kaasa kolmel alal – me ei küsi, mis kell ja mis päeval –, saab ka triatloni diplomi. Kes suudab läbida maratoni, saab samuti tunnistuse. 42,195 km võib läbida nii, kuidas soovi on – kes jookseb, kes käib.”
Arstid jälgivad toimuvat, aga kes mõõdukalt käib – tempoga viis-kuud kilomeetrit tunnis – , oma tervisele liiga ei tee. Tuleb vaid valida eale, võimetele, ilmale ja rajaprofiilile (künklik maastik!) sobiv distants ja tempo. Tundub uskumatu, aga Meijel teab inimesi, kes ei tunne ennast paremini mitte lauskmaal, vaid mägedes tempot arendades.
Olümpiaadil osalevad enamasti 50- kuni 70-aastased inimesed. Leidub ka noori naisi. Noori mehi peaegu pole.
Olümpiaadi kultuuriprogrammi kuuluvad kontserdid, tantsuõhtud ja muud ajaviitmisviisid. “Natuke lõbutsetakse, mitte ülemäära kaua – järgmisel päeval tuleb jälle minna,” lausub Meijel.
