Sajandite jooksul ühe vallutaja käest teise kätte käinud Kosovo sai 1974. aastal Jugoslaavia diktaatorlikult valitsejalt Titolt autonoomia. Ent Jugoslaavia president Slobodan Milosevic tegi sellele 1989. aastal lõpu, viidates Kosovole kui sellelesamale “Serbia kultuuri hällile”, mille pärast nende esivanemad juba 600 aasta eest islamiusuliste türklastega lahinguid lõid. Serbia poliitika Kosovo albaanlaste suhtes osutus aga viimastele vastuvõetamatuks. Selle kirjeldamiseks piisab vast näitest, et keelati albaaniakeelne õppetöö kõrgkoolides, albaaniameelsed arstid, kohtunikud ja õpetajad asendati riigitruude serblastega.

Alates 1989. aastast, kui Milosevic tühistas Kosovo autonoomia Jugoslaavias, lõid Kosovo albaanlased alternatiivsed võimustruktuurid, mis toimivad paralleelselt ametlikega, hõlmates muuhulgas ka haridus- ja tervishoiuametit.

Kosovo iseseisvuse kuulutasid kohalikud albaanlased välja 1990. aastal ja veidi hiljem kinnitati see referendumiga. Kuid paraku on piirkonna iseseisvust tunnustanud vaid Albaania. 1998. aastal alustasid serblased enesemääramisõiguse eest sõdiva Kosovo Vabastusarmee hävitamist. See aktsioon kujunes aga kõigi albaanlastest elanike tagakiusamiseks.

Vabastusarmee ei pälvinud kunagi lääneriikide heakskiitu. Maailma avalikkusele serveeriti Vabastusarmeed kui radikaalseid mässulisi. Tõsi see ka oli, sest vabastusarmeelaste eesmärk ei olnud rohkem ega vähem kui Kosovo iseseisvus. Ülejäänud albaanlastest poliitikud oleks nõustunud ka laialdase autonoomiaga.

Serblased asusid albaanlasi Kosovost süstemaatiliselt välja saatma, paljud põgeneseid ise terrori eest Kokku oli oma kodudest Kosovos sunnitud lahkuma sadu tuhandeid albaanlasi.

1999. aasta jaanuaris tapsid serblased Kosovos Racaki külas 45 albaanlast. Kuigi enne seda oli tapetud sadu albaanlasi, shokeeris maailma just see sündmus ja rahvusvaleline üldsus jõudis kindlale seisukohale, et Milosevic tuleb iga hinna eest peatada.

Racaki rünnakule järgnes Rambouillet` ja Pariisi rahuläbirääkimiste läbikukkumine. Seejärel omakorda 1999. a. kevadel NATO pommirünnakud. Pärast rünnakuid möödunud suvel saadeti Kosovosse olukorra stabiliseerimiseks KFORi rahuvalveväed.

NATO pommirünnakute efektiivsus on siiani kahtluse all. Kuigi Jugoslaavia president Slobodan Milosevic, keda rahvusvahelind üldsus peab Kosovos toimunu eest peavastutajaks, tõmbas väed sealt välja, on pingekolle säilinud.

Pärast Jugoslaavia üksuste lahkumist on Kosovost põgenenud vähemalt 60 000 serblast. Ehkki otsene sõjategevuse on lakanud, püsib Kosovo lõpliku staatuse küsimus lahtine. Hoolimata lääneriikide appitulekust albaanlastele ei soovitata Kosovole iseseisvust võimaldada. Lahtine on ka see, mis saab pärast rahvusvaheliste rahutagamisjõudude lahkumust.

Ootame teie küsimusi Madis Mikkole eesti poiste käekäigu kohta kosovos.