Eesti oli Kosovo rahutagamisoperatsioonis valmis välja panema ühe sõjaväepolitsei rühma – 21 meest. Arvati, et sellise hulga meestega on kõige parem eestlastel tegutseda koos itaallastega. Esimesed 10 meest, kes saabusid missioonilt mais, said väljaõppe Itaalias. Praegu seal olev rühm (ESTPATROL-2) õpetati välja Eestis.

Mida teevad Eesti kaitseväelased Kosovos?

Itaalia karabinjeerid tegutsevad erinevatelt teistest rahuvalvajatest, kellel on oma kindel piirkond, üle Kosovo. Üldine nimetaja tegevusele on korra hoidmine: kaebustele reageerimine, salakauba otsimine, autovarguste, relvadega hangeldamise avastamine. Näiteks 12-ndal augustil konfiskeerisid eestlased üle 1 000 kasti salasigarette, mille väärtus on hinnanguliselt üle 1,5 miljoni DEM-i.

Ega ka kohalik autopark kõige halvem ei ole. Palju on Shveitsi ja Austria päritolu autosid. Väga paljudel autodel, millel on riigitunnused, ei ole jälle numbreid. Kui ma ei eksi, hakati autodel numbreid nõudma alles 2 kuud tagasi.

Samuti osalevad eestlased ülekuulamiste vahendamisel vene ja inglise keeles. Ühesõnaga üritatakse elu tsiviliseerida.

Varustus?

Varustus on Eesti kaitseväe varustus. Eesti jalaväelasel on Galil SAR ja 11,43 mm püstol Colt. Transpordivahenditeks, millega täidetakse ülesandeid, on 3 Land Roveri dzhiipi.

Mis motiivid on sinna läinud eestlastel?

Suurel määral on tegemist eneseteostusega, kuigi ei ole tegemist sõjaolukorraga. Samas on võimalik ka teenida, sest missioonil olles on kaitseväelase palk tunduvalt kõrgem võrreldes kodumaal teenimisega.

Kuidas näeb ÜRO haldus Kosovos välja praegu?

Põhimõte on sama nagu Bosnias – tsoonid on jaotatud riikide vahel. Kosovos on Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa ja Suurbritannia vastutusala. Teiste riikide rahuvalvajad teenivad nende koordineerimise all. Eesmärk on luua olukord, mis võimaldab põgenikel koju naasta.

Mis alusel Kosovos tsoonid paika pandi?

Tegemist rahvusvaheliste poliitiliste kokkulepete ja käitumismallidega, mis pandi paika Bosnia sõja järel.

Kuidas näeb Pristina välja pärast NATO õhurünnakuid?

Pristina ise ei ole väga puruks pommitatud. Aga linna külje all, kus oli serblaste sõjaväeosa, on selgelt näha pommitamise täpsus. Täielik hi-tech sõda. Mingit ülesküntud uudismaad ei ole. Kõik peateed on KFOR kontrolli all. Enne linna sisenemist tuleb läbida kontrollpunktid – kontrollitakse dokumente, otsitakse auto läbi jne.

Kas rahuvalvajate kontrolli all on terve Kosovo või ainult suuremad asustatud punktid?

Sisuliselt terve Kosovo ikka.

Kuidas kohalikud suhtuvad rahuvalvajatesse?

Kuivõrd kohalikest on alles jäänud peamiselt albaanlased, suhtutakse hästi. Tegelikult needsamad relvajõud nad ju päästsid serblaste käest. Nüüd on probleem selles, et serblased on vähemuses ja neid ka küllalt valimatult seal omakohtu korras karistatakse. Üldiselt on olukord siiski kontrolli all. Kui väed välja tuua, siis loomulikult situatsioon muutub.

NATO on lubanud Kosovosse jääda lõpliku rahu saabumiseni? Kas see on üldse võimalik ja kui siis millal?

Kosovos on rahutagamisjõud. Alates Bosniast on rahukaitse kontseptsioon muutunud. Bosnias olid algul ÜRO egiidi all rahukaitsjad, kuid sellest ei tulnud midagi välja, sest rahukaitsjal on ainult kerge relvastus ja sõjaliselt sekkuda. On olemas kuulus lause, et rahu tagamine ei ole sõdurite asi, aga seda saavad teha ainult sõdurid. Samas on Euroopas Küprosel rahukaitsjad aastast 1975 ja ei ole märkigi, et nad sealt lahkuda kavatseksid. Nii ei oska praegu ka öelda, kuna saabub aeg, mil võõrväed lahkuvad Kosovost.

Kas serblaste vastu suunatud vägivald on organiseeritud ametlikult laialisaadetud Kosovo Vabastusarmee poolt või on tegemist inimeste omaalgatuslike puhangutega?

Usun, et need kelle vastu oleks organiseeritult minna, on ammu maha löödud või siis jalga lasknud. Seal on tegemist ikka omaalgatuslike puhangutega. Kosovos on hävitatud 76 serblaste õigeusu kirikut. Samas ütlen veelkord, et mingeid massirahutusi ei ole. Rahvusvahelise kontrolli all formeeriti Vabastusarmee asemele teine struktuur, midagi meie Kaitseliidu sarnast.

Inimeste eluolu, kaubandus, olme?

Kahjuks ei olnud eriti aega poodides käia. Kui Bosnias maksab pudel kohalikku õlut 1 DEM, siis Pristina hotellis 5 DEM-i. Riik tegelikult ei tooda mitte midagi. Suures osas elatakse rahvusvahelise abi najal. Haritakse põldu ja töötatakse rahutagajate abipersonalina. Samas on mõnes piirkonnas elu tunduvalt halvem kui pealinnas ja selle ümbruses. Käisime ühes mõnesaja elanikuga serblaste külas. Selles külas on üks arst. Vastuvõtutuba on umbes 4 X 3 sammu suur. Medikamente toovad rahvusvahelised abistajad. Kuigi arst asub külas, teenindab ta kogu ümbruskonda – ca 15 000 inimest. Tegemist on lõunamaaga. Loodus on umbes nagu Krimmis. Kosovarid nagu neid seal nimetatakse – on lõunamaine rahvas. Selgelt on näha etnilise puhastuse jäljed. Rahvusvaheline seltskond käib seal ainult valve all. Meidki saatis karabinjeeride ja eesti politseinike eskort.

Kuidas on lood seal Eestist pärit sõdurite olmega?

Ka patrullist vabal ajal ollakse laagris. Eestlased elavad kahes telgis ja ühes toas. Kohalikega on kokkupuuted minimaalsed, vahel harva mängitakse nendega jalgpalli, kuid siiski enamuses omavahel.

Kas rutiinseks ei lähe?

Ei usu, sest patrullpiirkond on üle Kosovo, seega erinevad marsruudid. Samuti on ülesanded iga päev erinevad.

Naised?

Ei. Ja ma arvan, et eestlastel ei ole probleem selles osas kõige suurem, sest sama karm kord kehtib ka meist tunduvalt kuumaverelisemate itaallaste puhul.

Mis saab Kosovost edasi?

Albaanlsed soovivad välja kuulutada iseseisva riigi ja kaugemas perspektiivis liituda Albaaniaga. See aga ei meeldi ei Lääneriikidele ega Serbiale. Samas elatakse suures osa praegu rahvusvahelise abi najal ja kohalikud tunnevad ennast kaitstuna. Seetõttu eriti ei kiirustata ka omavalitsuste kehtestamisega, kakeldakse omavahel jne. Ka rahvusvahelisel tasandil ei ole Kosovo tulevane poliitiline staatus paika pandud. Rahvas ise tahab üht, maailm teist. Kosovo olukorra teebki eriti keeruliseks just asjaolu, et tulevik on ebaselge.