Online intervjuu: loomakaitsja Helen Roosimägi
Roosimägi vastas küsimustele teemal, mida saab inimene teha looma abistamiseks, kui ta näeb hädas looma, millise süsteemi on loonud riik loomade abiks ning mida teevad vabatahtlikud loomakaitseorganisatsioonid, sealhulgas ka ELS. Spetsialist selgitas, millised õigused on loomakaitseseadusega antud loomadele ja millised kohustused on loomapidajal.
Artikkel ütleb, et Roosimägi võib selgitada, millised õigused on loomakaitseseadusega antud loomadele. Ma tahaks teada, kes ja millal on loomadelt õigused ära võtnud, et neid loomakaitseseadusega jupphaaval anda tuleb? Seni kuni räägitakse seadustest ja ei mõisteta, et loomadel on õigused olemas ilma seadustetagi, (nii nagu ka inimestel) ollakse pisut valel teel mu meelest.
Aitäh küsimuse eest.
Tegemist on küsimusega, millele üritan siin lühidalt vastata, kuid kindlasti oleks võimalik sel teemal pikemaltki arutleda.
Eestis kehtiv loomakaitseseadus sätestab, et loomapidaja peab loomale võimaldama vastavalt looma liigile ja eale:
1) kohases koguses sööta ja joogivett;
2) sobiva hoolduse;
3) sobiva mikrokliima ja ruumi või ehitise, mis rahuldab liigile iseloomulikku liikumisvajadust;
4) muu looma terviseks ja heaoluks vajaliku.
Samuti loomapidamisel on keelatud kasutada vahendeid või seadmeid, mis võivad looma vigastada.
Nimetatule vastab loomakaitse põhimõtetes kinnistunud looma 5 vabaduse idee:
Vabadus näljast ja janust: võimaldades pidevat juurdepääsu värskele veele ja toidule, mis tagab looma tervise ja elujõulisuse
Vabadus ebamugavusest: tagades sobiliku keskkonna, sealhulgas varjualuse ja sobiliku puhkekoha
Vabadus valust, vigastustest ja haigustest: tegutsedes ennetavalt ning tagades kiire diagnoosimise ja ravi
Vabadus hirmust ja piinadest: luues tingimusi ja koheldes loomi viisil, mis ei põhjusta vaimseid kannatusi
Vabadus liigikohaseks käitumiseks: võimaldades piisavat ruumi, sobivaid vahendeid ja teiste samaliigiliste loomade seltsi.
Nii inimestele kui ka loomadele on õigused tagatud ühiskonna poolt. Riik on ette näinud, et seaduse kohaselt tuleb looma omanikul või looma pidajal loomadele teatud tingimused luua ja kui neid nõudeid ei täideta, on õigus seaduse täitmise üle järelevalvet teostavatel ametnikul vastutavat isikut karistada. Samuti on sätestatud, et olenemata looma suhtest inimesse (st kas tal on omanik või mitte) ei tohi keegi tema suhtes lubamatut tegu toime panna. Lubamatu tegu on looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest menetlusest ega hädaolukorrast, välja arvatud loomakaitseseaduse § 10 lõikes 1 nimetatud juhud ja seaduse nõuetele vastavad loomkatsed. Loomakaitseseaduses sätestatut kontrollivad järelevalveametnikud ja nendeks on Veterinaar- ja Toiduamet, Keskkonnainspektsioon ning politseiprefektuur.
Igas riigis on erinevad loomakaitseseadused, kaasa arvatud Euroopa Liidu liikmete seas. Selle tõttu erineb ka nende hüvede ring, mida riigid on andnud loomadele. Kuid ühiseks on see, et loomade heaolu kaitse lähtub ikkagi inimeste huvidest.
Kui võrrelda inimeste ja loomade õigusi, siis Eesti Vabariigi põhiseadus räägib inimeste põhiõigustest, kuid loomi ei ole seal puudutatud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja asjaõigusseaduse kohaselt kohaldatakse loomadele asjade kohta käivaid sätteid kui seadus ei näe ette teisiti. Seadus, mis täpsustab seda, et kuigi loomade kohta kehtivad tsiviilõigsuses asjade kohta käivad sätted, ei tohi loomadega ümber käia kui asjadega, on loomakaitseseadus. Karistusseadustiku kommentaarid selgitavad samuti seda, et loomadele õiguste andmine on edenemas, nimelt selgitavad loomade julma kohtlemist käsitlevad karistusseadustiku § 264 kommentaarid, et looma väärkohtlemine ei ole enam taunitav ja karistatav ainult seetõttu, et jõhkrus ja sadism on isikuomadustena taunitavad, vaid esiplaanile seatakse loom ja tema kannatused. Kahjuks ei käsitleta looma niisuguses kontekstis küll veel personaalse õigushüvena, vaid esialgu väärtustatakse looma kohtlemist vaid avaliku korra osana.
Seega loomade õigusi ei ole loomadelt mitte ära võetud, vaid neid alles hakatakse täpsemalt käsitlema, st. loomade väärikust tunnustama.
Kas porikärbes on loom?
Kärbes kuulub selgrootute hulka, hõimkonna ja klassi kuuluvuse osas vastati ka allpool ühes kommentaaris. Loomakaitseseadus näeb ette, et selle seaduse regulatsiooni alla kuuluvad imetaja, lind, roomaja, kahepaikne, kala või selgrootu.
Kas teie selts on teinud midagi, et muuta nõndanimetatud loomakaitseseadus oma nime vääriliseks? Mõne parandusettepaneku näiteks? On sellisel katsel teie meelest üldse mõtet? Või olete olemasoleva seadusega rahul?
Mu meelest on silmakirjalik nimetada seadust loomaKAITSE seaduseks kui selle 5 peatüki pealkirjas on säärane kummaline sõnamoodustis nagu "LOOMA KAITSE TAPMISEL". Ei saa ju üheaegselt sama elusolendit kaitsta ja tappa. Kui kaitstakse, siis ei tapeta, kui tapetakse, siis ei kaitsta.
10.1.1 lubab looma tappa vaid seetõttu, et ta on põllumajandusloom. Järelikult ei ole ju tegu loomaKAITSE seadusega. On see teie seltsile vastuvõetav?
Eriti silmakirjalik on 10.1.5 mis lubab looma tappa religioossel eesmärgil. Siin peaks vist mitte teie, vaid hoopis usuringkondade poole pöörduma, et kuidas neile meeldib, et seadus neid tapahimulistena demonstreerib. Siiski küsin, et kas see punkt on teile OK?
Kas teie ja teie seltsi liikmed söövad liha?
Alustaksin lõpust, kuna see küsimus on erinev teistest. Ei, ma ei söö liha ega kala. Seltsi liikmeks olemise eelduseks ei ole loomsetest saadustest loobumine ja seda me ka oma liikmetelt ei küsi, nii et täpset statistika ei oska öelda. Hetkel aktiivselt seltsi tegevuses kaasa löövatest inimestest natuke alla pooled on taimetoitlased.
Võrreldes mitmete teiste riikide seadustega on meie kehtiv loomakaitseseadus rahuldav ja katab väga mitmed olulised teemad. Samas alati on võimalik seadusi paremaks teha ja oleme ka teinud vastavaid ettepanekud. Oleme mitme tegutsemisaasta jooksul teinud ettepanekuid nii loomakaitseseaduse kui ka mitmete määruste parandamiseks ja täiendamiseks ning teinud oma ettepanekud ka seonduvate teiste seaduste kohta.
Viimaste ettepanekutena oleme leidnud, et looma avaliku näitamise regulatsioon on puudlik; samuti oleks põhjust täiendada looma omandiõiguse ülemineku regulatsiooni eelkõige varjupaikades olevate loomade osas ning saatnud oma ettepanekud ka Justiitsministeeriumi karistustusseadustiku karmistamiseks. Viited mitmetele tehtud ettepanekutele oleme pannud üles ka kodulehele http://www.loomakaitse.ee/et/21/4/ .
Oluline on antud teema juures ka see, et loomade heaolu ja faktiline kaitsmine on sageli raske seetõttu, et olemasolevaid loomade kaitset käsitlevaid norme ei rakendata piisavalt. Kuigi meil on palju positiivseid näiteid koostööst politsei, Keskkonnainspektsiooni ja Veterinaar- ja Toiduameti ja selle maakondlike veterinaarkeskuste loomakaitseametnikega, on kahjuks esinenud ka vastupidiseid näiteid. Oleme mitmetes juhtumites jäänud ka erinevale seisukohale küsimuses, kas on toimunud looma väärkohtlemine ja milline peaks olema karistus.
Samuti ohustab loomade kaitsmist oluliselt ka väärkohtlemise faktidest teadlike inimeste passiivsus – inimene teab, et looma piinatakse ja ega teata mitte kuhugi ega tee ka ise midagi. On ka mitmeid juhtumeid, kus juhtunust teatatakse meile, kuid kui asume asjaga tegelema, inimest tema edasise tegevuse osas nõustama ja/või teeme avalduse menetluse algatamiseks politseile või Veterinaarkeskusele, eelistab inimene asja sinnapaika jätta. Põhjuseks tuuakse näiteks, et ei soovita looma väärkohtlejaga või tema perega suhteid mitte rikkuda, pealekaebaja mainet saada jne.
Kahjuks sellisel juhul jääb rikkumine karistamata, kuna juhtunule on vaja tunnistajaid, kes julgeksid ka ametnike ees rääkida.
Seega ei sõltu loomakaitse sugugi mitte ainult vastavast seadusest ja selle rakendamisest pädevate isikute ja asutuste poolt.
Nagu esimesele kommentaarile vastuseks ka kirjutasin, lähtub praegune loomade kaitse riigi poolt inimeste huvidest. Loomade kasutamine inimeste huvides ja hüvanguks on hetkel paratamatus. Seega tuleb riigi poolt reguleerida seda, et kui loomi tapetakse, siis tehakse seda viisil, mis põhjustab neile kõige vähem valu ja piina. Kui seadus seda ei reguleeriks, siis tekiks olukord kus loomalt võib elu võtta kes iganes ja mis iganes viisil- ja ta ei saaks selle eest karistada, kui loom suri piinarikast surma inimese tahtliku tegevuse tõttu.
Looma religioosset tapmist tuleb reguleerida põhjusel, mille eelnevas lõigus välja tõin. Kas ja kui palju Eestis looma religioosset tapmist tehakse, ei ole meile kahjuks teada.
Meie riiki ja kõrget politseiametnikku on mustatud. Kannatada on saanud õiguskaitseorganite maine, kas te ei leia, et selle laimukampaania algatajad tuleks vastutusele võtta ja anda õiglane (karistus) hinnang nende tegevusele?
Meie põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.
Kuivõrd veterinaaride hinnangul on Aivar Otsalti poolt Helen Vihtolilt ostetud koera väärkoheldud, siis tuleb ka koera väärkohtlemise asjaolud välja selgitada ning rakendada ka seaduses ettenähtud sanktsioone.
Levivad kuuldused, et ELS soovib maksta talle Tartu Varjupaigaga toimetulematuse eest pealepandud trahvi just selle varjupaiga loomade heaks annetatud või Tartu linnavalitsuse poolt varjupaiga pidamiseks antud rahast. Palun kommenteerige neid kuuldusi. Praegu võib vähemalt annetajatel olla pettasaanu tunne, samuti tunne, et selline rahade "kantimine" ei ole päris eetiline.
ELSi ja Tartu Linnavalitsuse vahelise lepingu lõppemisega kaasnes ka nõue tasuda trahv 50 000 krooni, mis kanti Tartu Linnavalitsuse poolt näidatud kontole ära tähtajaliselt. Trahvi tasumiseks kasutati Tartu Linnavalitsuselt laekunud raha, mis oli varjupaiga pidamise kulude katmiseks mõeldud. Tartu linn tasus varjupaiga pidamise eest summas, mis kattis personalikulud, ja loomade pidamisega seonduvad kulud (loomi raviti saadud annetustest) vastavalt Tartu linnaga sõlmitud lepingus sätestatule.
Annetustest veel ka niipalju, et ELSi kontodele on viimase kuu jooksul saabunud mõned sihtotstarbelised annetused Tartu Kodutute Loomade Varjupaiga jaoks, mille anname ka uuele haldajale üle.
ELSil ei ole muid varasid peale selle, mida on taotletud projektide ellu viimiseks või mille on inimesed annetanud loomade jaoks või maksnud liikmemaksuna. Selle tõttu makstigi nimetatud summa Tartu Linnavalituselt laekunud rahast.
Loomade jaoks annetatud raha kasutati loomade ravikulude tasumiseks või varjupaiga pidamise vahendite ostmiseks ning see jäi kõik ka uuele haldajale. Ei mõista millest tuleneb sõna kantimine“, sest raha kanti Tartu Linnavalitsusele ning selle eest on võimalik tasuda uue haldaja kulusid.
Tänaksin kõiki toetajaid. Asjade taoline käik tuli meile kõigile suure üllatusena, kuid jätkame loomade eest hoolitsemisega muul viisil.
Soovime kõike head ja edu uuele haldajale ning jätkame ka koostööd loomade asenduskodude projekti raames.
Kõigil kes soovivad aidata Tartu varjupaiga loomi, palume ühendust võtta varjupaika haldava MTÜ Assisi Franciscuse Seltsiga.
Loodan, et jätkate survet Otsalti koera juhtumi tegelike asjaolude väljaselgitamiseks ja süüdlaste karistamiseks. Mingist kõrge politseiametniku mustamisest ei saa siin juttugi olla - mustata saab ainult midagi, mis juba ei ole must!
Loodan samuti, et Aivar Otsalti poolt Helen Vihtolilt ostetud koera väärkohtlemise asjaolud selgitatakse välja ja süüdlas(t)e suhtes rakendatakse seaduses ettenähtud sanktsioone.
Eelkõige ootame hetkel ära Keskkonnainspektsiooni uurimise tulemuse ning seejärel saab otsustada, mida saame edasi teha.
Oleme Helen Vihtolile olnud abiks eelkõige nõuga ja hea on hea meel näha, et on väga mitmeid inimesi, kes toetavad tõe väljaselgitamist.
Koerte väärkohtlemine algab hetkest, kui inimene võtab enesele koera, et allutada see siis oma tahtele ja pealesurutud piirangutele. See on kõige pesuehtsam vägivald looduse suhtes. Ja selles valguses (koerte kui lemmiloomade osas) rääkida loomakaitseseadusest on pehmelt öeldes naeruväärne. Selline seadus peegeldab vaid väärastunud inimteadvust, julmust ja erilist valelikkust (silmakirjalikkust).
Nagu ka eespool juba rääkisin, lähtub hetkel loomade kaitse inimeste huvidest. Aasias nähakse loomade kaitset hoopis teisest vaatevinklist kui Eestis. On teada, et lehm Indias on püha loom – meil aga põllumajandusloom. Näiteid võib tuua mitmeid, kuidas erinevad ühiskonnad on näinud loomade heaolu ette. Soomes on näiteks keelatud pruunkarude kasutamine tsirkuses ja Austrias ei tohi ühtegi metslooma tsirkuses kasutada. Eestis aga ühtegi taolist keeldu ei ole kehtestatud. Mis lahenduseks? Aitab inimeste vaba tahte kasutamine- mitte toetada seda tegevust või tarbida sellist toodet, mille puhul on loomade heaolu olnud sekundaarne. Üks võimalus seda teha on mitte võtta lemmiklooma, kui inimese hinnangul on looma pidamine looma sundimine ja vägivald looduse suhtes.
Olen aastaid kimpus naabri koeraga, haugub, ulub ning lammutab.Tundub, et tegemist on karjuva looma piinamisega 3toalises korteris. Kas peale koera orbiidile lennutamist on mul veel mõningaid valikuid, va. "räägi naabriga"?
Võimalik on pöörduda avaldusega kohaliku Veterinaarkeskuse loomakaitseinspektori poole või võtta ühendust Keskkonnainspektsiooniga ning politseiga. Inspektoritel on õigus kontrollida looma olukord ja hinnata, kas kõik loomakaitseseadusest tulenevad nõuded on looma pidamisel täidetud. Kui nõuded täidetud ei ole, siis on pädevatel asutustel võimalik karistada omanikku rahatrahviga ning nõuda tingimuste parandamist. Samuti on õigus nõuda looma võõrandamist, kui looma omanik ei suuda nõutavaid tingimusi pakkuda. Inspektorite kontaktandmed leiate internetist aadressilt http://www.vet.agri.ee/?op=body&id=72 ning http://www.kki.ee/?id=1123 ja http://www.kki.ee/?id=3957.
Samuti saaksime ise olukorda kontrollida, kui koer asub Harjumaal, Tartus, Pärnus või Viljandis. Neis kohtades on meil aktiivseid liikmeid, kes saaksid kohale tulla ja üritada omanikuga rääkida. Kui aga selgub, et looma heaolu ei ole tagatud ja omanik ei soovi meie nõuandeid, siis kahjuks peame ka ise pöörduma nimetatud asutuste poole, kuna ELSil ei ole seadusest tulenevaid õigusi omanikku millekski sundida.
Kas te olete näinud neid ostu-müügilepinguid, mida soovitab Eesti Kennelliit? Küsimus teile, kui juristile: Millise siduva jõuga on lepingutingimused, kui lepingus on pealkirja "lepingutingimused" all sulgudes ära toodud sõnad "lepingu pooltele soovitatavad"?
Kennelliit on avaldanud oma kodulehel http://www.kennelliit.ee/ seisukoha Aivar Otsalti ja Helen Vihtoli vahelise lepingu suhtes ning on seal ka käsitlenud Kennelliidu poolt välja töötatud dokumentide näidiseid. Selle kohaselt sisaldab näidis võimalust erinevateks kokkulepeteks ning lepingupooled valivad sobilikud sätted omavahelisse lepingusse. Leping on pooltele täitmiseks kohustuslik. Kui pooled on tingimustes kokku leppinud, siis tuleb lepingut ka täita.
Sellised sõnavõtud panevad alati mõtlema, et kas tegemist pole mingi radikaalse liikumisega? Jurist kihutab hättasattunud loomale appi? Sellised teguviisid tunduvad mingite pseudoteadustena. Meie noored inimesed on mõne aasta pärast nii inimõigustatud, et nad ei hakka kungi ei tööle ega oma laste eest vastutama. Koertekasvatus on muutunud mingiks radikaalide järelevalve all toimuvaks nukuteatriks, hea, et veel kasvatatakse kusagil normaalseid teenistuskoeri, eraomanduses olevad on muudetud ohtlikeks sõnakuulmatuteks penideks. Koera ei tohi ju karistada, see on ``looma suhtes lubamatu tegu``. Kas ootame ära esimesed koerte poolt sooritatud massimõrvad ja siis ärkame. Saan aru, et meie seas on tõelisi jõhkardeid, kelle kätte ei saa mingeid loomi usaldada, paraku on tihti nad varaliselt kindlustatud ja teevad mida tahavad. Talumehe kehvas laudas ollakse küll varmad pidamistingimusi kontrollima aga sinna, kus omanik õpetab oma 60-70 kilost koera tigedaks ja valimatult kõiki ründama silmad ei näe?
Võiksin öelda, et kuna aktiivseid liikmeid on ELSis väga vähe (võrreldes kasvõi nende tegevusega, mida olete loetlenud ja mille osas sooviksite, et loomakaitsjad aktiivsemalt tegutseksid), siis paratamatult tuleb kõigil peaaegu kõike teha. Olen ise käinud kohapeal loomade olukorda kontrollimas, kuna minul on selleks parasjagu olnud aega või transpordivahend. Olen otsinud kodututele loomadele kodusid või rääkinud lastele koolis sellest, et kuidas nad oma lemmikloomi peaksid hoidma. Selliseid inimesi, kes tegelevad mitme erineva asjaga, mis kõik otsesel või kaudsel kombel aitavad loomade olukorda paremaks teha, on mitmeid. Kuid siiski mitte nii palju, et suudaksime kõigi Eestimaa loomade olukorda päevapealt parandada. Tuleb ka tunnistada, et lisaks ELSi liikmetele on olemas ju ka riigi poolt loodud süsteem loomade abistamiseks, millest kirjutasin vastuseks ühele varasemale kommentaarile.
Samuti on hea meel selle üle, et viimastel aaastatel on lisandunud mitmeid teisi loomakaitseorganisatsioone, kelle tegevuse tulemusel on ka mitmete loomade olukord paranenud.
Hetkel on üle Eesti aktiivseid igapäevaselt tegutsevaid liikmeid 10 ja nad tegutsevad vabatahtlikkuse alusel. See tähendab, et tänu mõistvatele tööandjatele või koolidele ning toetavatele perekonnaliikmetele me seda tööd ka teha saame. Siinkohal oleks siis neile ka paslik suur-suur aitäh öelda!
Plaanime sügisel teha teavituskampaania pööramaks tähelepanu neile loomadele, kes jäetakse suvekodudesse maha omanike linna naastes. Teavitamine ja tähelepanu juhtimine loomade väärkohtlemisele on üks ELSi eesmärkidest.
Kindlasti ei ole aga see radikaalne või pseudoküsimus, kui keegi tõttab hättasattunud loomale appi. Kui inimene satub ainelisse kitsikusse või õnnetusse, siis on tal enamasti võimalus oma probleemile tähelepanu juhtida ning abi otsida. Kuid loomal ei ole võimalik samadel asjaoludel pöörduda sotsiaaltöötaja või politsei poole, ega kutsuda kiirabi. Kas ta peab siis lihtsalt kannatama seetõttu, et ta ei saa end nii palju aidata kui inimene?
Enamasti need kes hoolivad loomast, hoolivad ka inimesest. Kahjuks on aga ka loomapidajate hulgas neid, kes looma ja tema eest hoolitsemist üle tähtsustavad ning looma heaolu sellega kahjuks ära rikuvad. Kindlasti oleks põhjendatud, et keerulisema iseloomuga koerte ja teiste loomade osas oleks põhjendatud niisugust looma sooviva inimese isikuomaduste ja teadmiste eelnev kontroll tagamaks seda, et loom saaks oma liigile ja vajadustele kohased kasvutingimused ja kasvatuse.
Seega olen nõus, et Teie kirjeldatud loomadega seonduvad probleemid vajavad jätkuvat tegelemist. Kuivõrd ELS võimalused on piiratud, näiteks seaduste muutmine ei sõltu ainult ELS-st kui ühest huvigrupist, siis ootame Teid appi nende küsimuste lahendamisele kaasa aitama.
Minu koeral on süda haige ja talle on määratud ravim: vetmedin eluaegseks kasutamiseka, kuid see on väga kallis ja ostan seda alati 10 päevaks ja vähemaks korraga, kuid siin on probleem.: Põltsamaa vet.apteegis pole tihti seda rohtu olemas, nii ka täna, kuigi eelmisel korral ma ütlesin, et 7 päeva pärast ostan jälle. Kui palusin seda tellida, siis öeldi, et juhatajat pole ja ei saa. Mida ma nüüd teen, kas minu koer peab homme ära surema Põltsamaa vet.apteegi süül? Kas ka niisugune juhtum kuulub loomakaitse valdkonda? Miks on Põltsamaal üldse vaja vet.apteeki, kui seal pole nii tihti just vajalikku spetsiifilist ravimit? Niisugune juhus ei olnud mitte ainult seekord, vaid seda on olnud tihti, kui pean bussiga sõitma Viljandisse, see on retseptiravim ja kuidas ma seda nüüd saan? Kui Põltsamaalt osta mingit rohtu, siis esimese asjana öeldakse, et retsept maksab 10 krooni, kuigi retsepti kirjutamist ma veel näinud pole, kirjutatakse kuhugi raamatusse, mis ei ole sugugi retsepti kirjutamine.
Soovitaksin võtta ühendust apteegi omanikuga ja talle olukorda seletada. Otseselt loomakaitse siin kahjuks aidata ei saa.
Huvitav, mida eelistab eesti esiloomakaitsja - kas karusnahksete kasukate põletamist või hävitatud kahjurite (rebaste-nugiste jne) kraavi mädanema viskamist?
Ei eelista isiklikult kumbagi.
Mu naabrimehel on kaks krantsi, kes nüüd juba nädalajagu köhivad sellise häälega, nagu taoks keegi vasaraga roostetanud poritiiba. Naabrimees peab koeraga arsti juurde minekut lausa uskumatuks raharaiskamiseks, mida ta ealeski ei tee. Kuna haiged on mõlemad koerad, on ilmselt tegu nakkushaigusega. Mis Teie antud situatsioonist arvate?
Soovitan pöörduda samuti loomakaitseinspektori poole, kuna looma ravimata jätmine on samuti looma suhtes lubamatu tegu (looma abitusse seisundisse jätmine). Elukohajärgse veterinaarisnpektori kontakandmed leiate http://www.vet.agri.ee/?op=body&id=72.
Lisaks võite meile edastada täpsemad andmed (kas telefonile 52 67 117 või siis meiliaadressile info@loomakaitse.ee) ja kui seal piirkonnas leidub ELSi aktiiseid liikmeid, siis võime ka Teie naabriga rääkida koerte olukorrast ja loomapidamise nõuetest.
Tänavakassid ja segaverelised omanikuta koerad on õige pikemata magama panna. Selgete heade tõutunnustega koeri on mõtet kodudesse sokutada.
Paljudes kodudes elavad endised tänavakassid või nende järeltulijad või segaverelised koerad. Loomatõug mõjutab looma hinda rahas, kuid mitte seda, kui hea kaaslane ta on. Ei ole kindlasti nõus sellega, et tänavakassid ja segaverelised koerad on vaja hukata, kui eutanaasia läbiviimiseks puuduvad seaduses ettenähtud alused.
Ööpäevaringsed ketikoerad on vaja ära keelata. On vaja nõuda, et koeral oleks tema tõu iseloomule vastavalt jooksuruumi. Kes seda koerale ei paku, see liigitada loomapiinajaks.
Ööpäevaringne koera ketis hoidmine on loomulikult taunitav.
Loomakaitseseaduse alusel antava määruse eelnõus, mis hakkab jõustumisel reguleerima lemmikloomade pidamist, oli eelmise aasta lõpul see säte taolises sõnastuses: § 14. Koera pidamine ketis
(1) Ketis peetaval koeral peab olema piisavalt lai ja ümbermõõdult reguleeritav kaelarihm. Kaelarihm ei tohi olla metalne ega poov.
(2) Kui koera kett on kinnitatud jooksutrossile, peab koer saama liikuda piki trossi 10 m ulatuses ja vähemalt 2 m laiuti kummalegi poole.
(3) Kui koera kett on kinnitatud muule sobivale vahendile, siis peab koer saama liikuda vähemalt 40 m² ulatuses.
(4) Kui koera kett on metalne, siis peab keti ja jooksutrossi või muu sobiva vahendi ühenduskoht olema sellisest materjalist, mis koera liikumise ajal ei tekitaks koera häirivat heli.
(5) Koera kett peab paiknema nii, et oleks välistatud selle keerdumine puu või muu eseme ümber.
(6) Siseruumis võib koera pidada kinniseotuna vaid lühikest aega ning üksnes looma heaolu tagamise kaalutlustel. Lisaks on määruse eelnõus üldine säte, mille kohaselt koerale tuleb tagada võimalus rahuldada liikumisvajadust, arvestades tema suurust ja temperamenti. Täiskasvanud koeral peab olema võimalus jalutada iga päev piisavalt sageli. Ei ole teada, kas määrus ka taolises sõnastuses jõustub, kuid kindlasti saab seal olema säte, mis ketis hoitavate koerte liikumisvajadusele täpsemad nõuded sätestab.
Määruse eelnõud võib täies mahus vaadata e-õiguses, dokumendi registreerimisnumber on 4.1-1/1394-5 ja kuupäev 07.10.2005. Ka nimetatud määruse eelnõu kohta esitasime kirjalikult oma ettepanekud ning oleme erinevatel kohtumistel Põllumajandusministeeriumi ja Veterinaar- ja Toiduameti töötajatega ka määruse sätteid arutanud. Leidsime liikumisvabaduse punkti juures seda, et määrus peaks sätestama väga konkreetsed ajalised ja ruumilised nõuded, kuid kahjuks seda ettepanekut ei arvestatud.
On vaja inspekteerida koerakuute. Läinud talve kolmekümne miinuskraadisel ööl pidid paljud koerad magama paljal -30C laudisel. See probleem on palju tähtsam ja koeri piinavam kui hulkuvale koerale kodu pakkumise probleem. Aluskarvata lõunamaa koer Eestis ketis! Seda näeb sageli.
Kuutide vastavuse hindamine koera vajadustele on kindlasti tarvilik ja seda on ka jõudumööda tehtud. Kahjuks ei ole ELS-l piisavalt ressursse, et kõikjale jõuda ega piisavalt infoallikaid, et nende abil Veterinaar- ja Toiduameti veterinaarkeskuste loomakaitseinspektorite või Keskkonnainspektsiooni poole pöörduda. Kui saate meid kuutide vastavuse hindamise osas aidata, oleks meil hea meel ja ka nendel koertel parem.
Ka prefekt Otsalti murtud jalgadega labrador on vaja magama panna, lahata, vigastused kindlaks teha ja asjaga lõpuni minna. Kasvõi uue seaduse kehtestamiseni, kuui vana kellegi süüd tuvastada ei võimalda. Operatsioonidega seda madalalaubalist koera veelgi piinata on jõle. Ärge andke selleks mingit raha!
ELS vahendid moodustuvad annetustest, liikmemaksudest ja konkreetsete projektide läbiviimiseks saadud laekumistest. Teie kommentaaris viidatud koera abistamiseks ei ole ELSile annetusi laekunud, seega ei ole meil ka sihtotstarbelisi annetusi, mida kasutada. Jääme ootama selle juhtumi lahendust ning koera väärkohtleja vastutuselevõtmist. Eutanaasia on aktsepteeritav ainult seaduses ettenähtud tingimustel.
Inimesele eluohtlikud koeratõud tasub Eestis ära keelata, nagu Prantsusmaal tehtud. Üks Tartu arstiteaduse professor pääses hädavaevu koerasurmast ja teda arstiti pikalt gaasgangreeni vastu. Lihtinimene olekski nende kaukaasia lambakoerte (hundikoerte!) läbi surnud!
Keerulisema iseloomuga ja erivajadustega loomade pidamisel peavad olema loomapidajal isikuomadused, teadmised ja tingimused, mis vastavad looma vajadustele ning vastavalt inimene, kellel vastavad isikuomadused, teadmised ja tingimused puuduvad, ei tohiks niisugust looma pidada. Kuivõrd põhiseaduse § 11. sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ja need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, siis teatud koeratõugude Eestis pidamise täielik keelustamine või sellele eritingimuste seadmine eeldab vastavat õigusakti või olemasolevates muudatuse tegemist. Oleme antud küsimust arutanud ka varasemalt, kuid kaalume nüüd uuesti ettepaneku tegemist õigusaktide täiendamiseks.
Inimene armastab seda,kelle (mille) eest ta on hoolitsenud või palju maksnud. Inimene võtab tõupaberitega kalli koera või kassi, maksab selle eest suurt raha ja hoolitseb ta eest suurema andumusega kui oma lapse eest. Tõulooma pidamine materiaalselt on väga kulukas.
Teisele inimesele sokutatakse tasuta või peale makstes krants või kassipoeg, kellest vaja lahti saada. Kergelt saadud, uisapäisa koju toodud ja mõne aja pärast autost metsavahele maha jäetud. Lemmikloomapidajad peaksid vähemalt linnades koera (kassi)pidamise eest maksma, siis nad mõtleksid enne, kui krantsi või kassi koju toovad. Mille eest maksma? Haljasalade, tänavaäärte, laste mänguväljakute reostamise eest. Sest ükski krantsiomanik ei korja reostust ise üles. Ka kodutute loomade varjupaikade ülalpidamise eest.
Loomapidamismaksu kehtestamine on lubatud juba ka käesoleval ajal ning toetame väga sellise maksu sisseviimist. Näiteks aastal 2002 oli maks kehtestatud neljas kohalikus omavalitsuses (Kehra linn, Loksa linn, Narva, Valga) 2003 (Kehra, Aseri, Jõgeva) ja 2004 kolmes (Narva, Ülenurme, Valga). 2006 aastal on maksu kehtestanud meie andmetel vaid Narva linn. Maksu kehtestamine on kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses.
Eeldatavasti ei ole uue maksu kehtestamine esiteks poliitiliselt populaarne ning teiseks, oluline on tagada ka maksu kogumise ja kontrollimise toimiva mehhanismi olemasolu. Kui kehtestada maks ja jätta samas poolikuks süsteem, kuidas seda maksu koguda, siis tekib ka ebavõrdne olukord kus ühed loomapidajad maksavad maksu ja teised mitte.
Olen oma ametiga seotud otseselt selle probleemiga,olen tutvunud EU loomakaitseseadusega,nagu sõdurile tehakse selgeks sõjaõigus. Miks EV-s hoitakse lehmi ketis? Eu-s on okastraadi kasutamine keelatud, siin ikka kasutatakse? Miks ei või EV loomale teha ise hädatappu, vaid selleks peab olema veterinaar, kas loomaarsti rahateenimise eesmärgil? Mujal Euroopas laseb talunik ise oma looma maha ja raipeauto viib minema?
Kuidas saab põllumajandusminister talunikule vasika kinkida, kui Eu-s on loomade kinkimine keelatud?
Talunikul sureb 40 lehma ära ja penigi ei haugu? Siin EV-s on midagi tõsiselt mäda, see peni on ainult jäämäe veepealne osa !
Aitäh tähelepanu juhtimise eest Eesti õigusaktide väidetavale mittevastavusele EL loomapidamist käsitlevatele õigusaktidele. Palun andke konkreetsemad viited asjakohastele EL õigusaktidele lehmaketi, okastraadi ja koduloomade tapmise kohta kodustes tingimustes ning hea meelega osaleme EL ja Eesti õigusaktide võrdlemisel ja analüüsimisel, ebakohtade väljaselgitamisel ja lahenduse leidmisel.
Millisele 40 surnud lehma juhtumile viitate? Kas Teile on ka teada, kas selles juhtumis (kui on tegemist looma suhtes lubamatu teo toimepanemisega) on pöördutud asukohajärgse veterinaarkeskuse või mõne teise järelevalvet teostava asutuse poole?
Kas näiteks oma koera tapmine (mürgisüst), kuna teda enam ei taheta, on "inimlik"?
Looma hukkamine vaid seepärast, et omanik teda enam ei taha, saab olla vaid kõige viimane ja äärmuslik lahendus - kuigi seadus lubab omaniku algatusel või kaastundest eutanaasiat kui looma liigiomane eluviis osutub võimatuks. Oleme ka ise leidnud kuulutusi loomade kohta, keda soovitakse ära anda ning kus kuulutaja on teatesse lisanud ka, et uue omaniku mitteleidmisel loom hukatakse. Oleme mitmetel juhtudel kuulutajaga ühendust võtnud ning informeerinud teda niisuguse käitumise taunitavusest ning viidanud täiendavatele võimalustele loomale uue kodu otsimisel.
Kumb on tähtsam, kas iga aasta maanteedel surma saavate loomade, lindude ja putukate hulk või lemmikloomade ilu nimel tehtavad lõikused ja miks?
Loomulikult peame olulisemaks vähendada maanteedel hukkuvate loomade hulka, näiteks tegime oma sellekohased ettepanekud 2005. a ka liiklusseaduse eelnõu väljatöötavale töögrupile ning oleme ühendust võtnud ka teiste mittetulundusühingutega, et asuda koos parandama konkreetselt konnade kevadise rände probleemi. Kui teil on omapoolseid ettepanekuid ja soov selle teema arendamisele kaasa aidata, olete teretulnud.
Kas loomaaed on loomakaitse probleem (loomade vangistuse mõttes)?
Loomaaed võib loomakaitselist probleemi tõepoolest kujutada, sest sageli on loomadel seal puudulik liikumisruum või ei ole loomadel võimalik varjuda või on inimestel loomadele vahetu juurdepääs, mis loomi traumeerib.
Millisel hetkel filosoofilisest aspektist vaadates tekib vajadus loomakaitse järgi, ehk kuna on tegu põhjendatud, kuna mitte? (millised põhjendused on piisavad elusolendite tahtlikuks ja tahtmatuks piinamiseks ja tapmiseks). Kas elusolendi tahtlik tapmine (alates hooletusest) on inimlik kui tegu pole loodusliku toitumisahela ühe osaga?
Vajadus loomakaitse järele võib tõepoolest sõltuda asjaoludest, kuid sekkumist vajavad juhtumid, kus loomapidamisnõuded ei ole täidetud või on tegemist looma suhtes lubamatu teoga.
1) Mida soovitab teha loomakaitseselts, et
a) lahendada metsistunud ja inimestele reaalselt ohtlikuks muutunud hulkuvate koerte probleemi (näited nende poolt Eestis mahamurtud ja ärasöödud inimestest pole vist vaja siinkohal välja tuua)?
b) vähendada nende isikute riikliku represserimist , kes tõrjudes koera (nii hulkuva kui koduse) rünnet, toda kogemata vigastab?
c) tõsta eestlaste sisulist hoolivust loomade suhtes?
d) vähendada loomade ebaloomulikku ületähtsustamist kaasinimese suhtes Eesti ühiskonnas (NB! ma ei pea silmas loomulikku tähtsustamist)?
2) Mida on loomakaitseselts eelpool märgitud probleemide lahendamiseks teinud?
3) Millal ja millisel moel lahendab loomakaitseselts loomade varjupaikade skandaalsed probleemid, arvestades, et nende senine praktika tekitab loomadele otseseid kannatusi?
4) Mis peaks olema see, et ma tahaks toetada ELSi?
Olen sarnastele küsimustele vastanud ka juba eelnevalt aga kokkuvõtlikult ütleksin, et oluline on teavitustöö sellest, et looma lubamatu kohtlemine on karistatav ja et omanikul on kohustused looma pidamisel. Oluline on ka inimesteni viia info, et karistusi ka määratakse. Riiklikku repressiooni ei oska kommenteerida ning üleloomulikku tähtsustamist ka kahjuks mitte.
Varjupaikadele pakume omaltpoolt abi nii teabe, söögi kui ka ravikulude katmisega, milleks kasutatakse vastavaid laekunud annetusi, et loomade olukorda parandada.
Vastata aga küsimusele, et mis peaks olema see, mis Teid paneks ELSi toetama... Üldiselt öeldes on oluline, et Te hooliksite enda loomadest, omaksite julgust sekkuda vahele kui näete looma lubamatut kohtlemist ja kui soovite aidata ka teisi loomi, siis toetage ükskõik millist loomakaitseorganisatsiooni. Kui Teie põhimõtetega kattuvad ELSi eesmärgid ja tegevus, siis on põhjust ka ELSi toetada – seda siis rahalise annetuse või oma vabatahtliku tööga.
Mida soovitate Aivar Otsaltile?
Eelkõige seda, et ta endale enam loomi ei võtaks (ka mitte kellelegi äraandmiseks) ning loeks läbi lepingud, millele kirjutab alla. Samuti jõudu selleks, et labrador Lillyga juhtunu osas rääkida mis toimus.
******
Küsimusi võis esitada nii mets,- põllumajandus- kui ka lemmikloomade kohta. Kuna Roosimägi pole siiski ametilt veterinaar, võisid mõned spetsiifilised küsimused jääda vastuseta, kuid samas suunati hädalised pädeva inimese juurde konkreetsemat abi saama.
Loomakaitse teema tõusis hiljuti teravamalt päevakorda seoses politseijuhi Aivar Otsalti koeraostuga ja sellele järgnenud sündmustega. Otsalt ostis labradori retriiveri, kes elas mõne kuuga üle hulga tõsiseid traumasid. Otsalt distantseerus vigastuste tekkimisest, teatades, et andis koera ära juba päev pärast ostmist.
Helen Roosimägi on Eesti loomakaitse seltsi liige alates 2001.aastast ja juhatuse liige viimased neli aastat. Seltsi töös tegeleb ta õiguslike küsimuste, inimeste nõustamisega loomapidamise alal, ELSi esindamine ametiasutustes ja üldise töö administreerimisega.
Roosimägi töötab riigiametis, kuid jõuab muretseda nii kilpkonnade halbade elamistingimuste pärast mõnes lemmikloomapoes, aidata hüljatud loomadele kodu leida, parandada loomapidamiseeskirju ja palju muudki.
Roosimägi sõnul on ta igapäevase loomade kaitsmisega tegelemise tõttu pidanud tegema valikuid ja mõndagi ka ohverdama.
Nii on tulnud hilisõhtuse väljakutse tõttu kihutada unest hoolimata appi hätta sattunud loomale või minna rahuliku pühapäeva veetmise asemel mõnele vallapäevale loomade pidamise teemalisi flaiereid jagama,” on Roosimägi öelnud ajakirjale Cosmopolitan.
Kaks endist hulkuvat looma - kassid Taburet ja Uss on Heleni juures kodu leidnud.
