Oli see ime või seaduspärasus, et kahest lavapoisist said 42 aasta eest mitte ainult muusikud, mida nad olid nagunii, vaid ka sõnateatri kandvad jõud? Näidend ei vasta sellele, kuid mõtteainet pakub küll. Vastuseta jääb ka küsimus: mis oli Kuldse Trio juures tähtsam, kas loominguline tegevus (muusikalised paroodiad) või see, et esindati just Pärnut – viimast propageeriti ju igal võimalikul juhul.

Lavastuse läbiv meeleolu on süüdimatus. Kuldne Trio lobises ju süüdimatult välja kõige varjatumaid riigisaladusi. Näiteks seda, et Anne Veski peseb hambaid Pomoriniga ja Steinfeldt Joel on Orumetsa poeg. Aga ka asju, mida rahva eest varjata ei saanud, kuid siiski maha vaikida püüti. Näiteks seda, et kui laulab Maltis Mait, siis linnud jäävad vait.

Mitte staari-, vaid ideenäidend

Hoolimata Jüri Vlassovi ja Mihkel Smeljanski koloriitsetest persoonidest, on „Pao-Pao” mitte staari-, vaid ideenäidend. Juba see, et peategelasi kehastab kolm paari näitlejaid, muudab tüki mitte näitleja-, vaid ideekeskseks. Kõige vähemusutavad kuuest ongi Vlassov ja Smeljanski ise. See-eest meenutab nende etteaste nii emotsionaalselt kui ka visuaalselt Kreisiraadio klassikalist sketši vanadest ja haigetest Tipist ja Täpist.

Juss Haasma Vlassov on tubli samm edasi tema Gunnar Grapsist „Raudmehes” – alates juba sellest, et väline sarnasus on suurem. Aga Kuldses Trios oli alati ka kolmas liige ja just nemad on lavastuse liikumapanev jõud. Näiteks Lauri Mäesepp Mati Murumaana oli nii hull ja ohtlik tüüp, et tekkis võrdlus loomaaiast lahti pääsenud lõviga.

Naistegelasi on lavastuses küll palju, kuid nende osakaal on teisejärguline.

Suurepärased olid mõlemad naisnäitlejad – Ireen Kennik ja Carmen Mikiver. Naistegelasi on lavastuses küll palju, kuid nende osakaal on teisejärguline (välja arvatud Kennik Tiia Kriisana), mistõttu mõlemal tuli end väheste vahenditega maksma panna. Seda pealegi üsna avaral lavapinnal. Mõlemad olid vähemalt kahe eest väljas, eriti säravalt pururumalate ajakirjanikena. Ka Jaan Rekkor pääses maksvusele kõigis oma väikestes, kuid elavates rollides. Lauri Mäesepp ja Tambet Seling aga andsid kahe peale kokku elutruuma Ingo Normeti kui Normet ise.

Kuna Vello Toomemetsa järgne trio oli puhtakujuline Turu- ja turuseadustele alluv kommertsobjekt vähimagi loomingulise sädemeta, vajub ka lavastuse lõpp mõnevõrra ära. Kuigi produtsent Margus Turu mentaliteet on tabavalt markeeritud. („Omal ajal mingit pulli ikka olete teinud?”) Pigem oleks võinud 1990-ndate Eesti levimuusika erakordselt närust ja primitiivset üldpilti hoopis võimendada. (Meenub Andrus Vaariku piste saates „Su nägu kõlab tuttavalt”, kui saatejuht ütles, et 1995. aasta Õllesummeri peaesineja oli Tiiu Tulp. „Missugused need teised esinejad siis veel olema pidid!”) Tõsi: räigelt ülekaalulised tantsutüdrukud annavad ajastu mentaliteeti vähemalt visuaalselt edasi.

Tekst on sädelev, kuid napp

Nappe, kuid leidlikke lavastuslikke võtteid on „Pao-Paos” palju. Näiteks meedia muutumatu idiootsuse võimendamine, mis annab lavastusele eksistentsiaalse mõõtme. Või pealkirja kasutamine. Iseenesest on „Pao-Pao” ju kõige mõttetum pealkiri Eesti teatriloos. Kuna seda kasutatakse aga signatuurina, mis publikut oma kohtadele kutsub, jääb fraas mitmeks päevaks mälus kummitama – mida vaevalt mõne teise pealkirjaga juhtuks. Tekst on napp, kuid sädelev ja ajastut üldistav. „Vait ei oska olla või? Joote või? Parem jooge, et mingit jama ei tuleks.”, „Kunsti hais ei tule sisse, kui peedi hais on ees.”, „Hüvasti, mõistus! Homme näeme!” Ei häiri ka mitu labasust – näiteks vene keele väänamise ja rohke purjutamise baasil. Kuldne Trio oligi ju üsna labane bänd. (Kuigi lavastaja valik Kuldse Trio muusikast tüki jaoks jätab neist ebaõiglaselt intelligentse mulje.)

Ka Fix kui konkureeriv organisatsioon Tartust võetakse etenduses karmilt ette.

Fakt, et lavastaja Ivar Põllu on teinud bändi Genialistid, mida omal ajal nimetati popmuusika õpikuks, tuleb lavastuses pidevalt esile. Nii Tõnu Tepandi järjekordses narrimises (ka „Baskin ehk nalja põhivormid”) kui ka „Kes ei tööta, see ei söö” võltstunnetusega „mediteerivas” bluusivariandis (paroodia sihtmärk algusaegade Terminaator). Oluline on fakt, et viimast mängivad samad näitlejad, kes alguses Hõbedaste Kaksikute aegseid Vlassovit ja Smeljanskit kehastavad. Ka Fix kui konkureeriv organisatsioon Tartust võetakse karmilt ette. Või säärane avaldus: „Apelsin on ka pullibänd, aga ikka käivad Venemaal.”

Kiitma peab ka lavastuse kava. Tegu on ju ainsa materiaalse substantsiga, mis vaatajale pärast etendust jääb. Enamasti kipuvad meie teatrikavad olema märgatavalt madalama kvaliteediga kui lavastused. Neis kas üritatakse põhjendada või selgitada mingit keerulist ja segast kontseptsiooni, mis peaks olema tüki mõistmise võti, kuid mis tegelikult hoopis segab üldmuljet. Või tehakse kava tarbetu täitematerjaliga mahukaks ja eklektiliseks. Või mis kõige hullem: üritatakse vaimukas olla, kuigi see ei tule kaugeltki nii hästi välja kui laval. „Pao-Pao” kava on aga lausa etalon: huvitav, inforikas, napp, hea kujundusega.

Pärnu suvine kultuurielu on (erinevalt muudest aastaaegadest) täidetud vähenõudliku sisutühja kommertsiga. „Pao-Pao” mõjub sellel taustal elustava ja armsa erandina. Lavastus õigustab täiega oma keskset ideed: „Oo, mulle meeldib Pärnumaa, kus te võite kokku saada Kuldse Trioga!”

”Pao-Pao. Kuldse Trio lood”

Autor ja lavastaja: Ivar Põllu

Laval: Mihkel Smeljanski, Jüri Vlassov, Ireen Kennik, Carmen Mikiver, Ago Anderson, Juss Haasma, Lauri Mäesepp, Sander Rebane, Jaan Rekkor, Tambet Seling jt

Endla teatri esietendus Paikuse-Reiu vabaõhulaval 8. juulil 2016