Pätsi-lavastuse kunstnik Ervin Õunapuu: etendusest saab tõeline suurvorm - Pätsi aeg laval on karm söejoonistus
25. juulil Viinistus algava "Kostja ja hiiglane" lavastuse kunstnik Ervin Õunapuu kinnitab, et Pätsi-aega kuvatakse vanas katlamajas minimalistlikult, kuid sellest hoolimata on tegu suurteosega, kus Venemaa lavastaja Aleksander Ogarev mõtestab Eesti elu kõige traagilisemaid hetki.
Kuidas läheb koostöö nimeka Vene lavastaja Aleksander Ogareviga? Kuidas see erineb koostööst Eesti lavastajatega?
Iga lavastaja, kellega esimest korda kokku puutun, on eriline. Eesti ja Vene lavastajate vahe on selles, et eestlaste õpetajaid ja eeskujusid ma tean, ma harilikult aiman, mida oodata. Tean juba sellepärast, et ma olen nii kaua siinses teatriilmas tiirelnud.
Venelastega on teine asi, nad on minu jaoks tundmatu maa. Nüüdsel ajal on tegelikult lihtne, muudkui aga googelda ja saabki igast vähegi nime omavast tegijast mingi pildi. Ogarjoviga oli nii, et taimponeeris mulle esimestest minutitest, kui tema Tšehhovi „Kolme õe“ lavastust Horvaatia Rahvusteatris vaatasin – tema lavamaailm püsis huvitav etenduse lõpuni ja ma ei kahelnud hetkegi, kui Märt Meos mulle koostööd pakkus.
Kui raske on Konstantin Pätsi ajastu esmalt optimistlikku, kuid hiljem ängiks muutunud periood edasi anda?
Arvan, et kui seda tahta, siis seda on võimatu teha. Ja ega me üritagi, meie lavastus ei ole ajalootund muuseumis, kuigi enamus tegelasi, kes lavale ilmuvad, on reaalselt elanud, ka kõik faktid on autentsed, isegi paar arhiivikaadrit vilksab läbi. Aga äng võib olla pilgus, mille peaosatäitja saali saadab. Ühes proovis ma juba nägin.
Millised olid lavastaja soovid Pätsi etenduse sisu edastamisel? Kas tuleb kuidagi välja, et ta ei ole pidanud ajalooliselt osalema Pätsu rolli üle debateerimises ning tal puudub seisukoht, kas Päts oli "hea või halb"?
Igal lavastajal on kontseptsioon enne tööle hakkamist olemas, muidugi sünnib ka palju proovides ja improviseerides, aga alustalad, mida kunstnikule tutvustada ja millega esimesse proovi näitlejate ette tulla on igal tõsisel lavastajal alati paigas. Nii ka Aleksandril. Ta teab, et tarkus on lihtsus. Seda teab ka näidendi autor Mart Kivastik.
Millised on teie arvates Pätsu ajastu peamised visuaalsed märksõnad?
Juba öeldud lihtsus. Pätsu aeg meie laval on karm söejoonistus. Krigisev must joon valgel pinnal, sekka rukkilillesinist. Tilgake, mitte rohkem. Aga mitte ainult.
Millise tundega inimesed võiks Viinistu-etendustelt lahkuda?
Kahetiste, lausa mitmesuguste tunnetega. Loodan, et poole etenduse pealt ei lahku keegi, et kõik vaatavad ikka kenasti lõpuni. Nii mõnigi ohkab kergendatult, keegi kindlasti naerab ja on õnnelik, aga ilmselt on ka neid, kes krigistavad hambaid ja sisisevad: „Ma ju ütlesssin, krt, ma ju hoiatasssin!“ Eks näeb ja kuuleb. Mina usun, et enamus vaatajaid läheb koju rõõmsalt mõtteid vahetades.
Kas Kostja-etendusest tuleb suurvorm või minimalistlik etendus?
Minu seniseid lagedaid ja vaeseid lavasid silmas pidades on tegemist tõelise suurvormiga. Lavakujunduse visuaaliaitab luua seltskond, kellega mul au juba mitmendat koostööd teha: valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Argo Valdmaa, etenduse juht Liisa Liksorja kostüümiala juhataja Janne Vaabla.
Etenduse korraldab Ekspress Meedia, pileteid saab osta SIIT.
