See oli juba üleeile. Said vahepeal minult telegrammi ja kirja, mille võisin ise posti panna. Aga kuna mu viimasesse päevikusse jäi vabu lehekülgi, siis märgin neile ka lõppvaatuse Kalda tänavalt ja Sõdurite Kodust.

25. mai oli esmaspäev, uue nädala algus. Soe ja päikesepaisteline päev, mille sära nägin juba koidikul vastasplangul. Kell kaheksa olime rivistatud all võlvsaalis, läbi otsitud ja käed raudu pandud. Ja meie autobussitäis jälle esimene kohtus. Kuna aga meid viimastena ära viiakse kohtust, siis tähendas see „eesõigus“ kogu protsessi ajal meie kambale kaks tundi rohkem ooteaega kohtusaalis, mis alles tolmas pühkimisest, samuti rohkem pingulolekut sõdurite ja valvurite silme all, lakkamata karjumist „ärge kõnelge“, mis viimastel päevadel oli muutunud eriti ähvardavaks.

Nagu oleks kohtualustel nüüd veel midagi kokku rääkida, kui juba kõik on öeldud niihästi kaebaja kui kaebealuste poolt. Kui küsisin korrapidajalt ohvitserilt, milleks nii suur agarus, vastas ta avameelselt, et ta ei saavat teisiti, ka tema järel olevat valve, kas ta küllalt valjult täidab oma ülemuse käsku…

Kell 10 käsutatakse kõik püsti tõusma ja jäämegi püsti, sest lavale ilmub kolonelleitnant Helk kahe saatjaga (Pruun ja Lindquist) ja hakkab kohe püsti seistes väga paisutatud häälega ette lugema valmiskirjutatud otsust.

Tundub, nagu oleks ta seda loengut enne harjutanud ja ka näoilme endale moonutanud hästi sünge pour la circonstance . On ka milleks, sest otsus, mis see mees seal ette loeb, on tõepoolest sünge: 20 aastaks sunnitööle mõistetud üheksa meest: Holland, kolonel Seiman, Laamann, Klasman, Pedak, Pallon, Mäe, kolonel Kubbo ja Bernh. Väli; 15 aastaks sunnitööle: kindral Larka, kindral Tõrvand, kolonel Puskar, Buldas, Hans Saar , major Leeman, minu paarimees Anton Allik, Podrätsik jt, kokku 20 meest; 12 aastaks neli meest (advokaat Hans Paris, Aleksander Vilt, Nikolai Tuiman ja A. Sampka ), 10 aastaks 29 meest, 6 aastaks 41 meest, 4 aastaks 14 (nende seas Evald Arnover, Sirki naisevend); siis vangimajja 3 aastaks 14 isikut, 2 aastaks vangimajja tingimisi 12 (nende seas Tartu advokaat K. Hallik ja üliõpilane Arnold Morin).

Kuue kuuga vangimajja tingimisi pääsevad vaid viis meest: kol Oskar Luiga, Arnold Martinson, Johannes Ingel , Leopold Varret ja kapten Takel . Õigeks mõisteti peale minu: prof Juhan Vaabel, Jüri Sammul ja kapten Kuusk, kelle suhtes prokurör oli loobunud süüdistusest, aga ka dr J. Keerig, Pärnu kaupmees Osvald Mitt ja A. Ohvrill, keda ta oli süüdistanud lõpuni.

Veerand tunniga oli Helk oma hästiharjutatud loetelu lõpetanud, püstiseisev publik ja kohtualused kuulasid selle ära peaaegu vaikides, ainult ohkeid oli kuulda saali otsas seisvate naiste seas ning langes minestusse 60-aastase kordniku Gustav Lepiku tütar, kui kuulis 10 aastaks sunnitööle mõistetute seas oma isa nime! Hoolimatus ja ilmselt liialdatud karmus, mis hõiskas sealt näitelavalt kohtu esimehe suust, lõi nagu iseendast kuulajates järsu reaktsioonitunde.

Mõnedki kohtualused, nagu Tõrvand, major Leeman, Reinbaum ja kordnik Lepik, kes alles protsessi eelviimasel päeval närvitsesid mõtte juures, et neid võib tabada paariaastane vangistus, jäid nüüd rahulikuks, kui neile kuulutati 10 kuni 20 aastat sunnitööd. Koguni naeratamas nägin mitmeid: „Koll“ võttis liialt kõrge tooni!

Liigutavalt heasoovlikult kohtlesid mind siinsamas saalis ja vangla autobussis minu koridori mehed, tänasest peale kõik sunnitöölised, kes ruttasid mind õnnitlema. Ma pidin nendega veel tagasi sõitma Kalda tänavale, sest olin alles vahialune ja vabastamiseks oli vaja paberit vangla ülemalt.

Ent seekord ei rautatud enam mu käsi ja mul oli nagu piinlik vaese paarimehe Alliku ees, kellel rautati nüüd kaks kätt – minu eest ka. Autobussis tehti üksteise üle naljagi. Süngem oli Pedak, üks „avameelseid“ sisserääkijaid ja prokuröri kaitsealune, kes vist selle üle järele mõtles, kuidas temagi võis saada 20 aastat!

Veel kord rivistus vangla võlvsaalis ja ma võisin oma kaaslastele lahkumiseks kätt suruda. „Meie pärast pidite kannatama“, ütlesid nad. Nüüd tean ma, et kannatasin küll nende sildi all, ent mitte nende tahtel. Niiditõmbajad olid mujal ja tundub, et minu paratamatu vabaksmõistmine pole neile meelepärane…